Tarbimisühiskonna ahvatlused
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Kolumn / Number: 10 september 2008 Nr 36 /
Möödunud nädalal avaldas SL Õhtuleht pika intervjuu Marju Lauristiniga. Meie ühiskonna hetkeseisu analüüsides viitas Marju Lauristin ka riigis valitsevale üldisele õhustikule: «Tohutu kiirlaenude palavik oli ebaterve. See oli tarbimishüsteeria. Loodan väga, et see on vaht, mis saab ära uhutud. Samas paanikaks pole põhjust. Paanika teeb kõik halvemaks. Tuleb arvestada, et aastaga on elu läinud raskemaks. Järgmise aastaga lähevad asjad ehk tasakaalu.» Marju Lauristini arvates on ka paljud meie riigijuhid tarbimisühiskonnastunud ja sellest lähtuvalt mugavaks muutunud ning hoiduvad rahvaga otse suhtlemast.
Tarbimisühiskonna võidust vaimu üle võib tuua mitmeid näiteid. Sageli me ei aimagi, kuidas selline mentaliteet vaikselt ligi hiilib. President Toomas Hendrik Ilveski pidi uue kooliaasta tervituskõnes mainima, et rohkem räägitakse koolitoidust ja toetustest kui õppimisega seotud probleemidest, analoogiliselt võib öelda, et viimasel ajal on kultuurkapitalist vaat et rohkemgi juttu kui kultuurist.
Tarbimisühiskonda sulandumine toimub märkamatult. Kui laen, ehitamine, uus auto ja puhkusereisid on seltskonnas muutunud üldisteks jututeemadeks, tundubki endale ühel hetkel imelik, kui niisuguseid asju ette näidata ei ole. Kui sukelduda ohjeldamatusse tarbimisse, võib inimene aga ühtäkki märgata, et tema ei juhi enam asju, vaid asjad juhivad teda. Siis on edaspidi raske olla vaba isegi usulisteks otsustusteks.
Mure tarbimisühiskonna mentaliteedi levimise pärast pole uus. Küllusest mugavaks ja kõrgiks muutunud inimestele teevad etteheiteid juba paljud Vana Testamendi prohvetid, olgu nimetatud Aamos, Jesaja või Jeremija, kuid selle eest hoiatavad ka Õpetussõnade ja Koguja raamat.
Tarbimisühiskonnas on väga värskendav kohtuda selle eitajatega. Käisin laupäeval vaatamas filmi setu lauluemast Taarkast. See on lugu suureandelisest ja kirglikust naisest, tema valudest ja põgusatest õnnehetkedest ning teda kõikjal saatvast laulust. Kui filmi lõpukaadrites õigeusu preester Taarkale surmatähte välja kirjutab, jääb ta kimbatusse elukutsega. Viimaks kirjutab ta sinna «rahvalaulik». Mulle tundub, et ükskõik kui kirglik tarbija ei saa kunagi nii auväärse tiitliga pärjatud.
Toomas Jürgenstein
