Esileht » Arvamused » Arvamus »

Tarbimisrahulolu

28.09.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille HommikMinevikus mõeldi rohkem inimeste vajaduste täitmisele, tänapäeval räägitakse enam tarbimisest kui vajadustest – pangad innustavad laene võtma, et saaks veelgi rutem ja rohkem tarbida, reklaamid televisioonis, internetis, mobiilis enamasti ei arutle meie optimaalsest vajadusest, vaid sellest, mida meist tervemate, rikkamate, ilusamate ja edukamate tarbitavast ka meie endale võiks lubada.
See, et me elame tarbimis­ühiskonnas, ei ole hea ega halb. Lihtsalt on nii. Tarbimisele õhutatakse üles, kuid mida rohkem inimesed teenuseid ja asju sel moel tarbivad, seda rohkem on meie ühiskonnas tööd, seda enam ringleb raha meie majanduses, seda kopsakam on riigieelarve. Kui inimesed seejuures oleks ka veel õnnelikud, poleks midagi arutadagi.
Igasugune tarbimine on nagu söömine. On loomulik ja hea, et inimene soovib süüa mitte ainult sellist toitu, millest kõige odavamal ja tervislikumal moel piisaks organismi vajaduste täitmiseks. Inimene tahab nautida ka maitset ja lubada endale vaheldust. Kuid söömine võib muutuda ka sõltuvuslikuks. Tavaelus me ei peaks söömissõltlasteks (võiks öelda «söömlejateks») neid, kes saavad endale restoranis lubada tuhandekroonise õhtusöögi, vaid pigem neid, kes söövad ebatervislikku toitu liiga palju, sest on üsna ilmselge, et sellest hetkest, kui mu organismi vajadused on täidetud, ei kasvata iga järgnev suutäis toitu enam mu ihulist heaolutunnet.
Tarbimissõltuvuseks nimetataksegi mitte alatoitumise all kannatava inimese järjepidevat keskendumist toidule või kodutu soovi leida endale regulaarne üüri- või elamispind, vaid olukorda, kus inimese reaalsed vajadused on täidetud, kuid tarbimine on tema elus ületanud punkti, kust alates tarbimise kasv vähendab üleüldise rahulolu tunnet.
On raske ühemõtteliselt öelda, mida ja kui palju inimene «vajab» ning kustmaalt algab tarbimine, mis ületab tema reaalsed vajadused. Äärmuslikult mõeldes võiks ma vajada vaid paar komplekti lihtsaid ja odavaid rõivaid. Inimlikult mõeldes võiks ma tunda end nendes riietes siiski ka hästi ja mugavalt.
Laiemalt mõeldes aga vajan ma erinevaid kehakatteid erinevateks sotsiaalseteks puhkudeks – näiteks on normaalne riietuda aktustel ja teatris teistmoodi kui argipäeval töökollektiivis.
Veelgi enam, tänapäevases ühiskonnas väljendame me oma riietuse, välimuse, eluaseme ja muude tarbimisharjumustega nii sõpradele kui tuttavatele, aga ka lausvõõrastele inimestele meie ümber seda, kui palju oleme elus saavutanud, kui palju endale lubada saame ehk kes me oleme ja millisel tasemel asume kõigi ülejäänute suhtes. Niimoodi me tajume ka võhivõõraste inimeste keskel teatris, kinos või kaubamajas, mida nad meist mõtlevad, kui palju nad meid tunnustavad ja meist lugu peavad.
Võiolla meeldib meile isegi laupäevaõhtuti minna linna peale jalutama ja «maju vaatama». Vaatama näiteks võhivõõraste inimeste elamuid, aedu, viljapuid, minibasseine, peenraid ning autosid maja ees. Asjad on ainsad, mille põhjal me võhivõõraste inimeste saavutustest ja elujärjest üldse midagi teada saame. Samamoodi tajuvad võhivõõrad inimesed meid lähtuvalt sellest, kuidas me oma tarbimisvõimet neile välja paista laseme. Vajadus tunnustuse järele on inimlik ning siingi on raske öelda, kust alates pingutused rohkema nimel ei tasu enam ära või elutervem ja rahuldustpakkuvam oleks piirduda vähemaga.
Küll aga on imetlusväärne, kui mõni inimene, kelle võimuses on nii tarbida kui ka seda välja näidata – ma ei räägi neist, kes elavad üürikorteris ja pakisuppi süües sõidavad liisitud Lexusega –, kas tarbivad vähem või näitavad välja vähem. Nagu näiteks Bill Gates, kes käib T-särgiga. Bill Gatesi ja tema varanduslikku seisu teatakse avalikkuses muidugi piisavalt ka sõltumata sellest, millist särki ta kannab.
Aga kui inimene pole sund­olukorras, vaid otsustab vabalt valida odavama elurajooni või eluaseme või suurema tarbimise juures näidata üldsusele välja vähem. Kui ta seda teeb, siis kõik need, kes teda ei tunne, võivad arvata, et ta on saavutanud vähem, olnud vähem edukas, et ta asub staatuse poolest madalamal.
Tarbimisühiskonnas elame me kõik. On võimalik olla rahul, kui saad palju tarbida, seda ka välja näidata ning mitte pingutada tarbimisega üle seesmise rahu ja üldise rahulolutunde arvelt. Imetlusväärne seejuures oleks, kui need, kes palju tarbivad, omaks iseloomu seda mitte välja näidata. Imetlusväärne on ka see, kui suurema rahulolu tunde nimel valitakse teadlikult väiksem tarbimine. Ehk see, kui elatakse tarbimisühiskonnas, aga tarbimisest ei sõltuta.


Alar Kilp
,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)