Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Tapa kogudus on sajandivanune

22.06.2021 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga
Tapa kogudus sai 100aastaseks. Pidulikul jumalateenistusel pühitsesid armulauda (altaris vasakult) pastor loci Valdo Reimann ja piiskop Tiit Salumäe. Kätlin Liimets.

Tapa kogudus tähistas 100aastaseks saamist piduliku jumalateenistusega, millel teenis ka piiskop Tiit Salumäe.

Üle kolmekümnekraadisest leitsakust jahedust pakkuvate kirikumüüride vahele siseneda oli üks osa Tapa luterlaste suurest rõõmust möödunud pühapäeval. Põhiallikaks ent kahtlemata tõsiasi, et Jumala arm ja õnnistus on Tapa kogudust kandnud terve sajandi. Sel puhul oli kirik kaunistatud punaste kirikutekstiilidega ja altariruumi ehtisid pidulikud valged pojengid.

Ambla emakogudusest välja kasvanud Tapa kogudus asutati 19. juunil 1921, mil piiskop Jakob Kukk õnnistas koguduse apostel Jakob vanema nime järgi Tapa Jakobi koguduseks. Pastor loci Valdo Reimann sõnas juubelil, et võib kindlalt öelda, et sajandi eest oli sama ilus päev, rahvas oli küll teine ja ilmselt rohkearvulisem, ent Vaim ja lootus on ikka seesama.

Järgne mulle

Jumalateenistus, kuhu kogunes umbes 50 kirikulist, oli suurepäraselt ette valmistatud, raamistatud orelimuusika, koraalide (organist Evely Traublum-Rambi), tromboonihelide (mängis Teno Kongi) ja laulja Indrek Jurtšenko kauni soololauluga. Teenisid kuus vaimulikku: piiskop Tiit Salumäe, praost Katrin-Helena Melder, abipraost Tõnu Linnasmäe, Tapa koguduse endised õpetajad Üllar Nõlv (1985–1988) ning Algur Kaerma (1989–2005) ja koguduse õpetaja Valdo Reimann (alates 2015).

Piiskop Salumäe tervitas kogudust, soovis väärikaks tähtpäevaks õnnistust ning hoidmist ja jutlusemõtetes (Mt 9:9–13) keskendus Jeesuse kutse „Järgne mulle!“ mõtestamisele: „Jeesuse kutse „Järgne mulle!“ on tegelikult väga personaalne, ta kutsus ennast isiklikult järgima. Sellel kutsel oli vägi ja see pani toimima. Kristlastena on meid kõiki selliselt isiklikult kutsutud. Kutse „Järgne mulle!“ on täieliku usalduse kutse. Jeesus kutsub meid välja mugavustsoonist, kus kõik on turvaline ja selge.“

Oma koguduse ja kirikuni

Jutluses meenutas piiskop ka Tapa koguduse väärikat ajalugu, viidates, et Tapa küla kiire areng, linnaks kasvamine (1926) ja seetõttu ka oma koguduse vajadus sai tõuke 1870. aastal ehitatud raudteest. Väikestest asjadest võivad saada olulised impulsid tulevikule. Nõnda on koguduse ajaloos olulisel kohal fakt, et 1892. aastal hakkas Ambla pastor Johannes Theodor Willberg kord kuus ühes korteris Tapal jumalateenistusi pidama.

See viis omakorda selleni, et 1896. aastal ehitati Tapa mõisniku kingitud krundile puust palvemaja, mis mahutas 200 inimest, ja viimaks jõuti Eesti iseseisvumise algaastatel iseseisva koguduseni aastal 1921. Kiriku ehitamisega alustati kümme aastat hiljem. Piiskop jagas ka Tapa kogudusega seotud väga isiklikku perekogemust: „Minule on Tapa kirik väga eriline koht. Siin kutsus Jumal ajast igavikku minu isa 13. juunil 1985. aastal. Pole tavaline, et vaimulik pühakojas ära kutsutakse.“

Mälestamine ja tänu

Jumalateenistusel mälestas õpetaja Reimann kogudust teeninud hingekarjaseid: Johannes Theodor Willbergi, Jaan Gnadenteichi, Raimund Peikerit, August Koblat, Eduard Salumäed ja Illar Hallastet. Igavest rahu ja valgust sooviti ka 100 aasta jooksul koguduse arengusse oma osa andnud organistidele, köstritele, juhatuse esimeestele. Eraldi tõi ta välja kuulsa organisti professor Hugo Lepnurme, kes oli muusikajuhiks aastatel 1952–1961.

Pärast pidulikku jumalateenistust tänas koguduse õpetaja koos juhatuse esimehe ja organisti Evely Traublum-Rambiga külalisi, koguduse endisi õpetajaid ja Tapa vallavalitsust, tänukirjad jagati endistele ning praegustele töötegijatele ja aktiivsetele koguduse liikmetele, kes igapäevaselt hoolt ja armastust panustavad. Oli ka kõnesid, lilli ja kingitusi nagu suurte sündmuste puhul kohane ning viimaks kutsuti kõiki pidulisi kirikusse pidusöögist osa saama.

Kätlin Liimets

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)