Esileht » Arvamused » Arvamus »

Tänutäheks sai Ulrike laulu sisse

28.03.2012 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Möödunud nädalal toimunud visuaalse kultuuri festival «Maailmafilm» tõi tähelepanu Ulrike Kochile, kelle dokumentaalfilm «Regilaul – laulud õhust» esilinastus läinud novembris Zürichis. Film võeti soojalt vastu ja eestlased tegid Ulrikele kõik tagasi ehk Jaak Johanson pani ta laulu sisse ja kandis selle esilinastusel ka ette: «Veere, veere, filmikene /…/ Ulrike, sa õekene /…/ Ulrikene, hullukene, ole sina terve olemasta.»
Nüüd sai filmi meie regilaulust ja tema elujõulisusest näha meiegi kinopublik ning kriitikud ei ole kiidusõnadega kitsid. Muusikakriitik Immo Mihkelson kirjutab: «Film näitab regilaulu-Eestit targa, tunnetuselt sügava, tõsiselt väärika, hingelt looduslähedase ja silmale kaunina. Kui ma oleksin välismaalane, võiksin pärast niisuguse filmi vaatamist tunda soovi minna kaema ja elamuslikult osa saama seal … mis selle koha nimi nüüd oligi? Ahaa! Eesti.»
Eesti on oma laulutraditsiooni poolest tuntud ja kogub tuntust tänu filmile veelgi. Vaatenurk on seekord uus vana ja nähtud eemalseisja pilguga. Kui muidu öeldakse, et iga uus on ammu unustatud vana, siis regilaulu puhul see nii ei kehti. Regilaul ei ole unustatud, ta on kogu aeg elanud, elab kirikulauludes, Veljo Tormise helitöödes, Metsatölli roki helikeelega lugudes. Regilaul ongi ehk meie Nokia, mida pingsalt taga otsiti. Ta on olnud nii lähedal, et teda märkamaks tuli kaugemalt vaadata.
Andres Laasik kirjutas Eesti Päevalehes: «Muidugi kõditab Ulrike Kochi teos eestlaste eneseuhkust. Eestlasest vaataja kõrvad võivad heameelest liikuma hakata, kui talle kinolinalt öeldakse, et see pisike rahvakild siin Läänemere ja Peipsi vahel pole mitte ainult Euroopa kultuurrahvas, vaid ka Siberi võimsate šamaanide järglaste esindaja, kes neidsamu iidseid traditsioone regilaulu kaudu elus hoiab.» Aituma, Ulrike.
Rita Puidet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)