Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tänulikult kogeda meile antud head

28.08.2013 | | Rubriik: Jutlus

Lk 17:11–19
Juba esimese sajandi, aga eriti veel keskaja teoloogid püüdsid seletada usuga seotud teemasid ka teaduslikul moel. Nii kujunes välja mitmeid õpetusi sellest, kuidas Jumal looduses tegutseb või ka juhiseid Jumala märkamiseks meie elus. Arutlusmeetodite abil püüti selgitada maailma olemust ja tekkimist ning ka inimese mõistuse ja ideede maailma puudutust Jumala poolt. Kui esialgu ei vastandunudki nn teadus ja religioon üksteisele, siis 14. ja 15. saj alguse saanud positivistlik mõtelaad vastandub religioonile päris tõsiselt.
Positivistlik mõttelaad on olemuselt arusaam, kus tõsiseltvõetavad on need teooriad, mis on kogemusega saanud kinnituse. Teisiti öeldes: ilma kogemuseta ei saa me olla kindlad teadmises. Et aga Jumala-kogemused on individuaalsed, siis hüljati kõik sellised jumalatõestused, mis tuginesid tunnetel ja lihtsalt usul. Loodusteadused hakkasid edenema kiires tempos ja teatud vastandamisega hüljati senised arusaamad, et Jumal on loodu taga, sest inimene õppis looduses toimuvat seletama Jumala nime kasutamata.
Ühes koolidest, kus ma õpetan, küsib direktor uute õpetajate tutvustamisel neilt kolm küsimust: kust sa tuled, kuhu lähed ja mis on õnn? Kui kahele esimesele vastatakse kiiresti, siis õnne kohta antakse igasuguseid vastuseid. Siiski tõdevad kõik, et seda on väga raske seletada. On küllalt asju, mida pole lihtne üldiselt seletada või on iga sõna ja tähendus väga isiklik, mida ei oska ega tahagi sõnadesse panna. Sageli ei otsigi tähendusi ja seletusi teemadel, mis tegelikult on olulised, või jäädakse pealiskaudseks ning piirdutakse vaid tõdemusega, et nii lihtsalt on. Vahel ei julgeta ka oma tundeid, mõtiskluste tulemusi või kogemusi välja ütelda, kartes inimeste halvakspanu või naeru. Eriliselt diskreetsed on inimesed aga usu ja uskumisega seotud teemade puhul.
Kooliaasta algul olen õpilastelt küsinud, kas nad oskaks tuua välja mõne näite, kus religiooniga iga päev kokku puutume. Klassis on siis tavaliselt vaikus. Möödunud õppeaastal küsisin, kas nad on suvel vaadanud Vene telekanali toodetud ja ühes Eesti kanalis näidatud «Selgeltnägijate tuleproovi». Esialgu ei reageerinud keegi, kui aga üks tõstis käe, siis tõusis teine ja lõpuks selgus, et terve klass oli seda näinud. Kui küsisin, mis tundeid saade esile kutsus, olid vastused enamasti sellised, mis tekitasid huvi ja küsimusi. Tõdeti, et meie ümber on midagi enamat kui vaid mõistuse ja kogemusega tõestatav. Lihtne saade suurte küsimuste ja seletusteta, paneb noore mõtlema teemadel, mis on kaugelt üle ratsionaalse mõtlemise. See panebki küsima, kas ka usu ja Jumala ligiolekus ei otsi me vastuseid ratsionaalsel tasandil, püüdes seletada ja lahti mõtestada kõike, mis seotud pühakirja ja kiriku õpetusega. Kohati tundub, et õpetades ja seletades kaotame midagi, mis on oluline ja samas lihtne.
Sageli uuritakse mult, miks peavad lapse ristivanemad olema leeritatud. Mõnigi kord arvatakse pahaselt, et ristivanema roll on sümboolne ja tänapäeval ehk ei olegi tal konkreetset funktsiooni. Kui aga seletan, et ristivanema esmaseks ülesandeks on oma ristilaste eest palvetada, siis näen, kuidas vanem muutub mõtlikuks. Kui kergesti unustame lihtsad tõed, mis toimivad iseenesest. Olgu ükskõik mis armuvahend, Piibli lugemine, palvetamine, ristimine või armulaud. Võiks lisada veel koos laulmise või lugemise jumalateenistusel ja ehk palju muudki. Kõik see annab meile midagi, mis on märkamatu ja toimib, ilma et seda alati kogeksime. Tahame kogemust, et sõna raputaks, palve saaks imelise vastuse või armulaualt tõustes juhtuks midagi tunnetatavat. Kas meile tõesti ei piisa usust, et Jumal on meiega iga päev? Miks otsime oma usust midagi erilist, kui tegelikult on Jumal meie jaoks kõik teinud? Jeesuses Kristuses on see kõik ilmsiks saanud.
Pühapäeva teema on tänulikkus, ühtlasi on tarkusepäev ning uue kooliaasta algus. On heameel, et sel aastal avatakse mitu uut kristlikku kooli. Hiljuti kuulsin üht arvamusliidrit ütlemas, et tema ei saa aru, mis lisandväärtust annavad kirikukoolid. Saadet kuulates oleks heal meelel vastanud, et kristlike koolide suurim väärtus on selles, et seal õpetatakse peale teadusliku maailmavaate vaatama ka südamega ja õpetatakse saama kogemusi, kus ei pea olema tõestusi ning kus lapsed võivad uskuda imedesse ja sellesse, mis mõtlemist avardab ja maailmapilti mitmekesistab, mis aitab mõista kõike seda imelist, mida Looja meile  armust oma poja läbi kinkinud on.
Jumal on meie jaoks kõik teinud hästi. Kõik, mis ta on andnud, on meile tarvitamiseks. Mõnigi kord kahtleme, et see ei ole toimiv. Ehk võiks meie tänulikkus väljenduda selles, et tarvitame kõike lapselikus usus ja siiruses, et siis kogeda meile antud terviklikku head. Lapsed kuulavad koolis õpetajaid ja saavad tarkust. Olgu meil lapselikku meelt, et küsida, uurida ja kogeda, mida õpetaja Jeesus Kristus meile õpetada tahab.
Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu!

Aus, Jaak

 

 

 

 

Jaak Aus,
Tallinna Kaarli koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)