Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Tänulikud inimesed on õnnelikumad

14.02.2018 | | Rubriik: Ühiskond

Kust saab laps tänuliku meele? Ikka oma lähedastelt, kes talle seda kõike õpetavad. Erakogu

Kes ei täna pisku eest, see ei täna ka palju eest, õpetas lapsepõlves meie isa.
Tänulikkus on üldine ellusuhtumine, mis võimaldab märgata ja väärtustada positiivset elus. Tänulik inimene on õnnelik inimene, väidetakse, sest tänulikkus ja heaolu on üksüheses seoses.
Kuni Robert Emmonsi uurimuseni polnud võimalik otsesõnu öelda, kas tänutunne vallandab heaolutunde või on pelgalt selle kaasnähe. Doktor Emmons California ülikoolist palus kolleegidel pidada nn tänulikkuse päevikut. Kümne nädala jooksul loendasid tulevased ülikoolilõpetajad viis asja, mis oli nendega viimase nädala jooksul juhtunud ja mille üle nad olid tänulikud.

Tänulikkuse õpetamine
Tänulikkuse päevikut pidanud tudengitest olid 25% õnnelikumad ja tuleviku suhtes optimistlikumad. Nad käisid koguni rohkem trennis ja haigestusid vähem. Ka sõbrad märkasid, et nad olid abivalmimad ja emotsionaalselt toetavamad. Nii tõestati tänulikkuse päevikute pidamise positiivset mõju heaolule, füüsilisele tervisele ning prosotsiaalsele käitumisele.
Tänulikkuse õpetamiseks kasutatakse peamiselt kolme meetodit:
• tänulikkuse päevikud (gratitude lists),
• tänulikud mõtisklused (grateful contemplation), mis on päevikutest vähem struktureeritud,
• tänulikkuse käitumuslik väljendamine, „tänuvisiit“ või tänukirja kirjutamine.
Sotsiaalpsühholoog David G. Myers kirjutab: „Need, kes võtavad iga päev aega mõtisklemiseks kõige hea üle oma elus (hea tervis, sõbrad, perekond ja ümbritsev loodus), kogevad kõrgenenud heaolu.“
Ta soovitab igal õhtul üles kirjutada viis asja, mille eest sa tänulik oled. Need võivad olla näiteks päeva jooksul aset leidnud sündmused, mis on sulle rõõmu valmistasid. Pennsylvania ülikooli teadlased Martin Seligmani juhtimisel leidsid, et tänutunde kogemine ja sõnadesse talletamine on väga võimas heaolu suurendamise meetod.
Tänulikkus tugevdab positiivseid emotsioone. Tänulikud inimesed on õnnelikumad. Tänulikud inimesed suudavad elus kogetavate raskustega positiivsemalt toime tulla. Nad otsivad suurema tõenäosusega teiste inimeste toetust ja kulutavad rohkem aega probleemile lahenduste otsimisele. Nad magavad paremini ning mõtlevad enne magama jäämist vähem negatiivseid ja rohkem positiivseid mõtteid.
Tänulikud inimesed on stressile vastupidavamad, nad on vähem depressioonis ja oma suhetega rohkem rahul. Tänutunne korreleerub majandusliku heldusega. Sarnased korrelatsioonid on ka tänulikkuse, empaatia ja abivalmiduse vahel. Tänulikud inimesed on altruistlikumad, näitavad uuringud.
Tänulikkuse mõjud on laste ja täiskasvanute puhul sarnased. Jeffrey J. Froh, kes on lastega mitmeid uuringuid korraldanud, kinnitab, et lasteaias ja vanematelt kuuldud õpetussõnade õigsus on nüüd teaduslikult tõestatud.
„Me teame, et leib ei küpse poeriiulil, liha ja piim ei tule külmkapist ega kartul-kapsas kaunilt sätitud supermarketi vitriinist. Ka vesi ei tule kraanist ega elekter seinakontaktist. Kõik see viib tohutu ringiga viimaks välja maasse ja vette, õhku ja tulle ehk Looja loomingusse. Kuid kas ikka teame seda?“ küsib Meelis-Lauri Erikson ühes oma lõikustänupüha mõtiskluses.

Keda lapsed tänavad?
Kui vaatasin koos kuueaastase pojapojaga Estonia talveaias lastelavastust „Pokude aastaring“, küsis ta minult: „Aga kes siis korraldab kogu seda ilmavärki, kes on see reguleerija?“ Vanataat Puuko viskas küsimuse küll õhku, aga otsesõnu sellele ei vastanud. Mind hämmastas, et kogu sellest lavastuslikust virvarrist noppis laps üles küsimuse, millele ta etendusest otsesõnalist vastust ei saanud.
Jean Piaget’ arvates kogeb laps tugevat sidet ümbritseva loodusega ja tunnetab erksalt elu mõjutavat väge. Need tunded saavad usulisteks, kui ümbrus toob Jumala lapse mõtteellu. Lapse maailmas pole midagi juhuslikku, igal asjal peab olema mõte ja eesmärk. Kui laps seletab maailma spontaanselt, asetab ta esikohale inimese. Kui ta on saanud teadmisi Jumalast, asetab ta esikohale Jumala. Usuline areng vajab samamoodi suunamist nagu intellektuaalne ja füüsiline areng. Laias laastus jaguneb inimkond mingit jumalat või jumalaid uskuvaks enamuseks ja üldse mitte mingit jumalat uskuvaks vähemuseks.
Üldlevinud väärkäsitluse järgi on usk midagi väga isiklikku, vaid tundeelu puudutavat. Uku Masing kirjutab, et mitte ainult religioonis, vaid inimelu igas valdkonnas on võimalik eraldada suhteliselt iseseisvad valdkonnad:
• teadmised mingist asjast,
• selle asja kogemine vahetu läbielamisena,
• vastav käitumine, s.t rituaalid, tavad, traditsioonid.
Religiooni puhul tähendab läbielamine ja kogemine uskumist. See on tõepoolest igaühe „südame“ asi. Miks pigistame aga silmad kinni kahe ülejäänud osa suhtes? Miks arvame, et inimkonna kogutud teadmised on ülearused ja igaühe enda asi?
Lastele tuleb õpetada käitumisviise, mis on kohased kõigis kultuurides. See tähendab, et tänaval võib käituda nii, nagu tänaval käitutakse; aga kui sa oled muuseumis või kirikus, siis pead teadma, kuidas tuleb käituda.
Kirjanik Mari Saadi arvates peaks lapsi harjutama teadmisega, et meie materiaalse maailma taga võib olla sama reaalne teine maailm, mitte aga tühjus. Meelte ja katseaparaatidega seda tajuda ei saa ja just seepärast tegelebki teadus ainult nende asjadega, mida saab mõõta ja katsete teel kontrollida.
„Käsitlus, mille järgi Jumala, vaimse maailma ja inimese hinge olemasolu võib olla materiaalse maailma alus ja põhjus, peaks seisma meie haridussüsteemis kõrvuti ja võrdväärsena loodusteadusliku ainekäsitlusega, hariduse kohustusliku osana, sest vaid nii saaks noor inimene vaba arutluse kaudu kujundada oma maailmavaadet,“ arvab kirjanik. Usuõpetuses haigutab meil aastakümneid kestnud tühimik. Inimeseks olemise kõige tähtsam ja vanem õpetus on meile tabu. Pole siis imestada, et paljudes lasteaedades tõustakse söögilauast järgmiste tänusõnadega:
Suur tänu, kõht on täis,
mutionu külas käis.
Me ei õpeta oma lapsi tänama Taevaisa ja Loojat ega isegi mitte kokatädi, vaid ühte väikest pimedas mullapõues ukerdajat, kes meie ilusa muru üles songib ja meile palju meelepaha ning kahju teeb!
Kust saab laps tänuliku meele? Ikka oma lähedastelt, kes talle seda kõike õpetavad ja on ise eeskujuks. Nurisev inimene muutub nagu pimedaks, kes enda ümber ei näe midagi ilusat ja head.
Tänulikkus tuleb läbi mõistmise ja teadlikkuse. Väga keeruline on olla tänulik millegi eest, mida sa ei mõista ega suuda omaks võtta. Lastel on vaja mõista, et nende elu pole hea mitte juhuslikult, vaid tänu vanematele, õpetajatele, Taevaisale.
Maie Tuulik,
kasvatusteadlane

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)