Esileht » Arvamused » Kolumn »

Tänulikkusel on soojad värvid

06.10.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik

Kas olete pannud tähele, et enamik Jeesuse tervendamisimedest on pimedate tervendamised ja tavaliselt lõpevad need nägijaks saanute või tervendamis-

imet pealt näinute tänulikkusega? Nägijad näevad, et neil on põhjust olla tänulik, ja nad ei karda oma tänulikkust väljendada.

Vana Testamendi laulik soovitab meile: „Too Jumalale ohvriks tänu ja tasu Kõigekõrgemale oma tõotused“ (Ps 50:14). 

Tundub, et kõigeväeline Jumal ei taha meilt, oma lastelt, palju. Vaid tänu ja tõotuste täitmist. Kuid kuidas me selle vähesega hakkama saame? Kui palju on meis tänulikkust, oskust ja tahet seda ka väljendada? Kas oleme tänamist, tänulikkuse väljendamist harjutanud? Loomulikult võiks tänu olla seotud spontaansusega. See võiks olla loomulik, aina esile tulev osa meie elust. See võiks olla nagu väljahingamine. Meile ei ole ju vaja meelde tuletada, et peaksime välja hingama. Teeme seda iga kord, kui oleme sisse hinganud. Tänuga võiks olla seesama lugu – see võiks olla niisama loomulik. 

Albert Einsteinile omistatakse mõte, et elu võib võtta nii, nagu poleks miski ime, või ka nii, et kõik on ime. Kui me pole vaimselt pimedad, kui oleme saanud nägijaks, kui hakkame mõtlema, avatud silmade ja kõrvadega selles maailmas elama, mõistame peagi, et meie elus on lõpmata palju sellist, mille eest on põhjust olla tänulik – tänulik inimestele ja Jumalale. 

Neil, kes püüavad vaid sisse hingata, võib silme eest mustaks minna. Need, kes elavad tänulikkust väljendamata, muudavad oma ja oma lähedastegi elu kurvaks, halliks, värvivaeseks – halleluks. Tänulikkusel on ilusad soojad värvid ja neid oma elulõuendil kasutades muutub meie elumaal ilusamaks, helgemaks. 

Tänulikkus on harjutatav. Keegi lubas hiljuti, et lõpetab hädaldamise, virisemise, püüab oma peast ja suust kõrvaldada kõik negatiivse ja asendada selle tänulikkusega. Aeg-ajalt temaga kohtudes näen ma rõõmsat ja tänulikku inimest. Ta ütles, et ka tema kõrge vererõhk on saanud ajalooks. Tänulikkus võib olla tervislik. Tänu on sild, mis ühendab südameid. Ilma selleta on keeruline pärale jõuda.

Laulik soovitab meil tuua Jumalale ohvriks tänu ja tasuda Kõigekõrgemale oma tõotused. Kui oled kord käinud leeris, kas mäletad veel oma leeritõotust? Küsisin kord kümme aastat tagasi leeritatutelt, kas nad mäletavad, millised olid need tõotused, mida nad leeripäeval Jumalale andsid. Enam kui sajast vastajast mäletasid kümme aastat hiljem oma leeripühal antud tõotusi vaid mõned, ja needki üsna ähmaselt. Suurem osa arvas, et nad olid lubanud olla head, keskmisest korralikumad inimesed.

Aga milline oli see tõotus? Pärast seda, kui olime oma usku apostliku usutunnistuse sõnadega tunnistanud, küsiti meilt: „Kas tõotate südamest selle eest hoolt kanda, et te seda usku mööda elate, alandlikult ja sõnakuulelikult oma Lunastaja järel käite, Jumalat kõigest südamest ja ligimest kui iseennast armastate, ja kas tõotate selleks, et te nõnda elada ja käia võiksite, ka väsimata palves Issanda armuandeid – tema Sõna ja sakramenti – ustavalt tarvitada?“ 

Jah, just selliste küsimuste peale me vastasime: „Jah.“ Seda me tõotasime. Küllap tõotasime ka oma koguduse ja kiriku eest hoolt kanda. Kui mõtleks nüüd hetkeks, millal viimati liikmeannetusegi tegime, millal armulaual käisime, palvetasime … „Tasu Kõigekõrgemale oma tõotused,“ soovitab meile laulik. 

Mõtisklus Jaan Tammsalu ja Dolores Hoffmanni raamatust „Vaimulikud mõtisklused 4“.

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,

kolumnist

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)