Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Tänulikkus

05.09.2012 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Kui vaadata Jeesuse maapealset elu, siis see oli täis millegi hea andmist teistele inimestele. Haiged said Issandalt tervist, patused andeksandi, surnud elu, lootusetud lootust. Jeesuse maine elu oli täis imesid ja ta ei teinud neid sugugi omakasu silmas pidades, nagu teevad tihti tänapäeva inimesed, vaid Jeesus tegi head hoopis teisele inimesele mõeldes.
Huvitav on vaadata inimeste reaktsiooni, kui nad said Issanda käest midagi. Abisaaja oli tavaliselt rõõmus ja õnnelik, sest ta oli saanud, mida vajas. Mõnest abisaanust sai ka Jeesuse jünger, enamik aga ei sidunud oma elu Issandaga. Miks? Kui keegi annab sulle elus kõike, siis peaks ju inimene olema valmis kõike tänuks vastu andma. Aga võib-olla ongi see meie patt, kui me ei julge tunnistada, et kõik, mis meil on, tuleb vaid Jumala käest? Tahaks ju ise olla oma õnne sepp ja oma saatuse valaja ning on raske tunnistada, et kõik tuleb Jumalalt. Siis on ka raske tänada, sest tänulikkus on alati veidi ennast alandav.
Kõrvalseisjad ja imede pealtnägijad küll sageli esmalt austasid Jumalat, aga küllalt tihti tärkas nende hinges ilmselt ka mingi kadedus ja nad muutusid selle ajel kiuslikuks. Kui juba ise on raske olla tänulik, siis teise õnne üle tänulik olla on veelgi raskem.
Tänulikkus näitab inimese tõelist loomust. Tänulik inimene on vaba kõrkusest ja enesekesksusest. Looja on meile palju andnud, olgem siis talle tänulikud!
Kaido Soom

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)