Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Tänulikkus

31.08.2010 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Argielus on igaühel tuttavaid, kes helistavad meile ainult siis, kui neil on meilt midagi vaja. Viisakamad tuttavad küsivad siis enne ka, kuidas läheb, vähem viisakad asuvad kohe oma soovi juurde.
Tavaliselt on raske sellist käitumist heaks kiita. Lähemate tuttavate puhul eeldame, et nad suhtlevad meiega ka siis, kui meist otseselt kasu pole. Hea tuttav kutsub sünnipäevale, temaga saab vahetevahel meeldivalt aega veeta. Normaalsetes inimsuhetes oleme nii andjaks kui saajaks.
Kuid milline on meie suhtlus Jumalaga? Raske on Jumalale midagi anda, sest õigupoolest Ta ei vaja meilt mitte midagi. Ainus, mida saame Temale anda, on tänu. Kui mõelda meie palvete peale, võiks endalt küsida, kui palju neist on seotud mingite enda või siis meile vajalike inimeste vajaduste rahuldamisega. Kui paljud palvetest on aga tänu ütlemine Jumalale?
Ilmselt oleme me enamasti ikka need, kes, käsi pikal, Jumalalt midagi paluvad ja ootavad, ning sageli unustame tulla Tema ette ja öelda siira tänu kõige selle eest, mis on meie elus hästi. Selline käitumine on üllatavalt inimlik. Käesolev pühapäev kutsub meid üles märkama seda head, mida Jumal meile on teinud. Kui seda tähele paneme, siis sünnib meie südameis siiras tänulikkus.
Kaido Soom

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)