Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Tänulikkus

09.09.2020 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Maailmas ja meis endis on nii tänulikkust kui tä­namatust. Nende kahe jõu vahekorda on Jeesus ilmekalt kujutanud tähendamissõnas kümnest pidalitõbisest, kus terveks saanutest vaid üks tuleb tänama, ülejäänud üheksa ei pea seda va­jalikuks. 

Tänamatus on suur probleem, sest inimene on oma põhiolemuses loodud tänama ja ülistama oma Loojat. Kristlastele peaks tänu­likkus olema südame põhihäälestus: Jumal teeb meis oma tööd ja õnnistab meid oma andidega, millele saame vastata tänuga.

Tänatakse alati seda, kellelt midagi saa­dak­se, endale kuuluva eest ei pea inimene tä­­na­ma. Küllap on tänamatuse laia leviku taga aru­saam, et elu ja kõik selle juurde kuu­luv on iseenesestmõistetav, elu on pigem õigus kui and. Kui midagi on puudu – ja ini­mesel on ju alati midagi puudu –, siis on see temalt ülekohtuselt ära võetud ja kuulub tagastamisele. Keda ja mill­e eest siis veel tä­nada?

Hoopis teistsugune on lähtekoht, kui võtame elu kui andi Jumalalt, kellelt oleme saanud kõik, mis meil on. Kui tõmmata paralleeli saabuva pühapäeva evangeeliumiga, kus on juttu halvatu tervendamisest, siis Jeesuse abiga võib ka meie süda vabaneda tänamatuse halvatusest. 

Kui tänamatus meeles olime ehk märganud ja väärtustanud heal juhul ühte Jumala heate­gu kümnest, siis tänuliku südamega märkame, et kõik meie elus on and, külluslik ja teenimatu, ning et kõige eest saab tänada. Tänulikkus aitab meil kasvada sügavasse osadusse Kris­tusega.

Tiina Janno

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)