Tänu vormib meid paremaks

Kõik, mis Jumal on loonud, on hea. Kas ikka kõik on hea? Näiteks mutid, kes meie ilusad aiad oma ülesaetud mullahunnikutega ära rikuvad, või hiired ja rotid, kes teevad majapidamises palju kahju, või ebameeldivad korterielanikud lutikad ja prussakad. Me nimetame neid kahjuriteks ja võitleme nende vastu. Kogu suures looduse süsteemis on aga neilgi oma koht, näiteks kannavad nad seemneid edasi, on teistele toiduks.

1Tm 4:4–5
Kõik, mis Jumal on loonud, on hea. Kas ikka kõik on hea? Näiteks mutid, kes meie ilusad aiad oma ülesaetud mullahunnikutega ära rikuvad, või hiired ja rotid, kes teevad majapidamises palju kahju, või ebameeldivad korterielanikud lutikad ja prussakad. Me nimetame neid kahjuriteks ja võitleme nende vastu. Kogu suures looduse süsteemis on aga neilgi oma koht, näiteks kannavad nad seemneid edasi, on teistele toiduks.
Kui hunte oli veel meie metsades palju, siis olid nad tõsiseks ohuks koduloomadele ja hilistele teekäijatele. Hundi nime ei julgetud kõvasti nimetada, et ei sünniks õnnetust, sest kelle nime sa nimetad, seda sa enda ligi kutsud. Seepärast peab väga ettevaatlik olema sarvilise nime nimetamisega, ka sidesõnana, sest kurat võib arvata, et me teda kutsume ja tulebki ning seab ennast meie juurde sisse. Vaevalt igatseme sellise kaaslase järele. Hundi asemel kasutati mõnda teist nimetust nagu metsakutsu, kriimsilm, võsavillem. Kuidas võinuks hea Jumal luua nii kurja looma, kes on ohuks nii loomadele kui inimestele?!
Üks meie rahvalugu kõnelebki, et mitte Jumal ei loonud hunti, vaid hoopis kurat. Kurat palus Jumalalt luba ise ühte looma luua, kurja ja tigedat nagu ta ise. Jumal andiski loa. Kurat valmistas hunti nõnda: «Selgrooks pandi jäme teivas, peaks suur puukänd; tagumine pool tehti telliskividest, esimene pool viisrajakatest ja vitsust; sõnajalg pandi sabaks ja lepatüvikud jaluks. Südameks pandi aga päris kivi. Nüüd kaeti keha sammaldega, pandi tulesädemed silmiks, aga raudnaelad küünteks ja hammasteks.» Aga hunt oli elutu, temas ei olnud hinge. Kuradi võimuses ei olnud hinge anda. Ta vajas Jumala abi. Jumal ütles, et kui loom on valmis tehtud, siis ütle: «Tõuse üles, söö kurat ära!» Aga nii ei tahtnud kurat öelda, ta ütles hoopis: «Hunt, tõuse üles, söö vanajumal ära!» Hunt ei liigutanud. Kurat hüüdis ja hüüdis – asjata. Viimaks läks kurat õige kaugele ja sosistas: «Hunt, tõuse üles! Söö kurat ära!» Hunt kargas maast lahti ja sööstis kuradi poole, et teda maha murda. Kurat pääses vaevu suure kivi alla peitu.
Isegi hundi loomises oli midagi head, mitu vanarahva lugu räägib sellest, et hunt ei salli kuradit silmaotsaski ja seepärast ta kaitseb inimesi kuradi eest. Kõigel loodul on oma osa, et maailm saaks püsida tasakaalus.
1Tm kirjas, meie jutluse aluseks olevale tekstile eelnevas salmis, on juttu, et on neid, kes keelavad abiellumast ja käsivad hoiduda teatud roogadest. Apostel taunib sellist arusaama. See, missuguseks Jumal inimese on loonud, on samuti hea. Kui kõik, mis Jumal lõi, on hea ja tarvilik ega siis inimene ole loomistöö äpardunud erand, kes nüüd vaimu saanuna on jõudnud «tõe» äratundmisele ja peab ise asuma Jumala tööd parandama ning muutma. Jumala tegu ei vaja parandamist, sest see on täiuslik. Jumal lõi inimese meheks ja naiseks, et nad koos elaksid, oleksid teineteisele seltsiks ja toeks. Jumal lõi abielu – seega on abielu hea, abiellumist ei tohi keelata. Pigem peaksime nägema abielus Jumala kingitust, sest «Inimesel ei ole hea üksi olla» (1Ms 2:18). Üksikud ei ole abieluinimestest õigemad ega paremad.
Jumal on loonud inimese nõnda, et ta tarvitab söögiks mitmesugust loomset ja taimset toitu. Jeesus ütleb: «Inimest ei rüveta see, mis ta suust sisse läheb, vaid see, mis suust välja tuleb, rüvetab inimest» (Mt 15:11). Toiduga pirtsutamine on kurjast, sest toit on Jumala and. Toidureeglitest ei tohi endale jumalat teha.
Viimselt kõik hea, mis meile elus osaks saab, on Jumala priitahtlik and. Kui keegi meile midagi kingib, on loomulik tänada. Tänu liidab inimesi, tänu õilistab. Jumala tänamine on aga veelgi imelisem, sest meie tänu ehib Jumal omalt poolt kingitusega: tänupalve pühitseb. Söögipalve teeb toidu pühaks. Võib-olla esineks meie rahva hulgas vähem kõhuhädasid, kui nad mõistaksid enam toitu tänupalvega pühitseda. Tänupalve õnnistab abielu, õnnistab kõike meie elus.
Lõikustänupüha tuletab meile meelde, et me ei unustaks selle aasta põllu- ja aiavilja eest Jumalale tänu tuua. Lõikustänupüha ei ole üksnes maainimeste ja aiapidajate püha, vaid samavõrra peavad käesoleva aasta saagi eest Jumalat tänama ka linnainimesed, isegi need, kelle toidulauda katavad võõramaa päritoluga toiduained või tööstuslikult töödeldud toit. Mistahes toidu algallikas on ikkagi maa. Kuskil maailmas peavad olema põllud ja viljapuuaiad, millel Jumal laseb saaki kanda. Poepiima ei lüpsta poes ega kartulikrõpsud teki iseenesest fooliumpakendisse.
Vaatamata põuasele suvele on meil põhjust sellel sügisel rõõmu tunda. On olnud, mida lõigata ja salve panna. Suvel oli palju kurtmist: vihma ei tule, miski ei kasva. Olime murelikud. Tõesti, peame imestama, saagil pole viga, mitmelt poolt on kosta, et see on lausa külluslik, kuigi jõesängis niriseb jõe asemel oja ja paljud järved ning tiigid on sootuks ära kuivanud. Aga ehk saadab Jumal meile veel piisavalt vihma. Peame taas imetlema Jumala heldust, olema tänulikud ja laskma sellel tänul ennast vormida paremateks inimesteks.

Kristiina Jõgi,
Vigala koguduse õpetaja