Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Tänu ustavatele

16.11.2016 | | Rubriik: Juhtkiri

Selle aasta septembris pidasin ühe oma elu kõige meeldejäävama, aga paraku ka raskeima teenistuse. Toimus EELK Kesk-Inglismaa koguduse viimane eestikeelne jumalateenistus, millega lõppes koguduse tegevus ja eestikeelsed teenistused Leicesteris.
Olin seda teenistust ja selle paratamatut saabumist ammu kartnud ja ühel hetkel jõudiski kätte aeg, kui kogudusel ei olnud enam jõudu jätkata. Sealne eestlaskond oli võõrsil nõnda kaua saanud tuge eestikeelse koguduse tegevusest. Kogudus oli Jumala abiga oma liikmeid kinnitanud usus, saatnud ära igavikku, pannud paari. Koguduse kaudu oli ristitud suurem osa võõrsil sündinud rahvuskaaslastest. Kuna aga uusi liikmeid juba aastaid enam juurde ei tulnud ning vanemad inimesed eest kadusid, jäid pingid iga teenistusega aina tühjemaks. Lõpuks seisis koguduse organisatoorne osa ühe järelejäänud juhatuseliikme õlgadel ning teenistusele tulijaid nappis.
Viimasel teenistusel valdasid mind kahetised tunded: oli muidugi kurbust, aga oli ka tänu. Kui ma kunagi Kesk-Inglismaa kogudust teenima asusin, imestasin väga selle üle, et nii mitmed kirikud ei tegutsenud enam pühakojana, vaid olid muudetud kontoriteks, kortermajadeks või päevakeskusteks. Paljud sakraalehitised ootasid veel nukralt oma kurba saatust, kandes seinal kuulutust «For sale» – müügiks. Nende uksed jäid pühapäeval suletuks ning kirikukellad seisid jõude. Hiljem harjusin sellega, et kirik võib olla tavaline kinnisvaraobjekt, ning tundsin rõõmu, kui endisesse jumalakotta oli asunud tegutsema raamatukogu või muuseum, aga mitte kõrts või voodimadratsite müügikeskus.
Minu elukoha juures oli üks selline kortermajaks muudetud endine metodisti kirik. Fassaad oli säilinud algsena, alles oli ka osa vitraažist ja seinas oli müürituna plaat selle kiriku pühitsemisaastaga. Teised plaadid kandsid nimekirju annetajatest, kiriku ehitajatest ja väärikatest koguduseliikmetest. Nüüd oli selles kirikus mitukümmend korterit ning hoovis kuivas pesu. Inimesi käis peauksest sisse ja välja palju, aga teenistuse asemel tuldi kellelegi külla või saabuti poeringilt koju. Sageli küsisin endalt, mida teeksid need inimesed, kes selle kiriku ehitasid, kui nad näeksid, mis on nende kirikust saanud.
Eestis on väga palju kirikuid, mis suurema osa ajast tühjalt seisavad. Õnneks ei ole need tavapäraselt müügiks. Esimene pretsedent annaks aga ilmselt rohelise tule. Murduks vaikiv kokkulepe, et nõnda lihtsalt ei tehta. Peagi koguneval kirikukogul seisab ees lahenduse leidmine, kuidas teha nii, et me elaksime üle ka need ajad, kui mõnel kogudusel on väga raske.
Kuigi sageli on raske, oleme ometi suutnud oma kirikute uksed lahti hoida. Veelgi enam, oleme suutnud hoida oma kogudused elavana. Oleme seda suutnud tänu Jumalale ja paljudele koguduse töötegijatele, kes vaatamata ilmale ja sageli olematule tasule tulevad pühapäeval kogudusse teenima. Kes vaimuliku, kes organisti või kellamehena, kes kirikuteenijana. Oleme suutnud kogudused hoida elus tänu nendele ustavatele liikmetele, kes ei ole jätnud koguduse kooskäimisi.
Pühapäeval mõnda Tartu kirikusse teenistusele minnes peatun nüüd sisenedes tihti kaks korda. Esimest korda vaikseks palveks ning teist korda selleks, et lasta silmadel puhata, nähes kirikupinkidel nii palju inimesi. Ma tean, et see võiks olla ka teistmoodi ja paljudes kohtades nii ka on. Ja see on suur Jumala ime, et tema kogudus elab.

Lust.Valdo

 

 

 

 
Valdo Lust,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)