Tänu ja ülistusega

Eelmisel aastal tähistasime misjoni 200. juubeliaastat. See on väärikas ajalugu, mis tänaseks pakub uusi avastusi sellest, kuidas kogudustena ja kirikuna oleme andnud oma panuse Kristuse käsu «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad» (Mt 28:19) täitmiseks. Misjoniajalugu on eeskujuks ja õppematerjal selleks, et täna uue innustusega kogudustes misjonivastutust kasvatada.

Kui meile tundub, et alati ei saa misjonitööd teha, siis eksime. Nii kaua, kui on päev, see tähendab, et elame, on misjonitööks eeldusi. Seda saab väita, kuna ülesande andja oli veendunud selle võimalikkuses. Kui meenutame misjonär Evald Oviri märtrisurma 1896. aastal Tansaanias, siis võiks oletada, et Eestis kadus igasugune huvi misjonitöö vastu, kuna see on nii ohtlik.

Tegelikult mõjus traagiline märtrisurm ärkamisena, kümme eesti noort otsustas kandideerida misjonitööle ja asus ettevalmistusi tegema. Kaks nendest jõudis eesmärgile: Aleksander Eisenschmidt ja Leonhard Blumer, kelle «jalajälgi» saab veel täna Tansaanias Kilimanjaro ja Meerumäe piirkonnas näha.

Käesolev nädal lõpeb kirikuaasta suurima hetkega, ülestõusmispühadega. Ülestõusnud Kristus andis misjoniülesande igale ristitud koguduseliikmele. Koguduseliige ei ole ainult kristlane või kristlike põhimõtete pooldaja, vaid eelkõige Kristuse järgija, ennastohverdav sulane.

Misjonivastutust ei kanna me üksi. Lähetaja, ülestõusnud Kristus, võttis vastutuse, varustades ja läkitades meid ülesandega mitte ainult kaugetesse maadesse, vaid eelkõige oma pere ja sõprade keskele. Läkitajat tundes ei saa ülesande teostaja põdeda alaväärsuskompleksi käesoleva ajastu vaimselt üha pimeneva maailma ees. Jumala vägi äratas Kristuse surmavallast ja sama vägi on tõotatud neile, kes käe adra külge panevad ning julgevad olla Kristuse ülestõusmise tunnistajad.

Miks me täna ei näe valdavat misjoni innustust, pigem kuuleme sellest, kuidas igapäevane töö väsitab ja ei luba ka pühapäeva pühitseda traditsiooniliselt. Oleme kaotamas rõõmu, mis innustab liikuma ja tegutsema, võtma usu samme üle inimlike piiride.

Meie vaimulikku vaatevälja tahetakse suunata kaduvatele asjadele, mis lämmatavad usujulguse. Ülestõusmispühad kutsuvad vaatama üles ja vastu võtma tõotust: «Tema annab rammetule rammu ja jõuetule jõudu» (Js 40:29).

Misjonikeskus tähistab käesoleval aastal 10. tegevusaastat. Oleme selle aasta nimetanud ülistuse ja tänu aastaks. Algusele tagasi vaadates võime öelda, et see on olnud Jumala arm ja õnnistus. Jumal on katnud läbi heade annetajate kõik meie kulud. See on eriline tänu teema. Oleme küll tundnud vahel muret, kuidas edasi saab, aga imeliselt on tulnud abi õigel ajal. Peamised toetajad on Soome misjoniorganisatsioonid, kuid iga aastaga on Eestist tulev annetuste panus kasvanud. See nähtus ise juba innustab Misjonikeskuse töötegijaid. Võime öelda, et oleme kümne aastaga kasvanud ja arenenud.

Meie jaoks on väga oluline koostöö. Üheskoos koguduste, praostkondade ja organisatsioonidega suudame ressursse säästa ja olla mõjukamad. Eriliselt toon esile head koostööd konsistooriumi, Usuteaduse Instituudi, Laste- ja Noorsootöö Ühenduse ja ajalehega Eesti Kirik.

Misjonipäevi korraldame kord aastas koostöös praostkonnaga. Käesoleval aastal toimuvad misjonipäevad Rakveres 26.–28. oktoobrini. Misjonikeskuse taotluseks on arendada ja toetada kohalikku misjonitööd, mis praktikas tähendab seda, et planeerime ja valmistame ühiselt ette misjonipäevi. Need kujunevad kohaliku nägemuse ja ürituste korraldamise reaalse panuse kohaselt. Ühist vastutust võttes ja kandes täidame võimatut missiooni, mis on Kristuse kiriku osa. Meie suureks üllatuseks on see, kuidas võimatu muutub võimalikuks. Kristuse sõna leiab vastuvõtjaid ja uusi järgijaid.

Nii koguduse- kui ka misjonitööd julgustab ja kannab ikkagi Jumala Püha Vaimu vägi. See on nagu vägev jõevool, mis liikudes ise endale tee ja edasiliikumise võimaluse kujundab. Meil on eesõigus olla Jumala kaastööline oma andide ja eluga!

Jeesus ütles: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajas- tu lõpuni» (Mt 28:20).

Leevi Reinaru, Misjonikeskuse juhataja