Tänu ja tunnustus

08.03.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Veebruarikuu viimasel pühapäeval oli Rapla pastoraati kogunenutel võimalus olla ühe erakordse sündmuse tunnistaja – peapiiskop andis üle emeriitpraost Esra Rahulale esimese EELK elutööpreemia ja esimese EELK Teeneteristi.

Meie kirikus on aegade jooksul olnud erinevat suhtumist autasudesse. On neid, kes on veendunud, et mingit inimlikku austust ei tarvitse anda ühelegi kiriku töötajale. Kirjutatud on: «Nõnda ka teie: kui te olete teinud kõik, mida teil on kästud, siis öelge: Me oleme tühised sulased, me oleme ju teinud, mis meie kohus oli teha» (Lk 17:10).

Võisime enne vabariigi aastapäeva jälgida debatti ajakirjanduses presidendi autasude, nende vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise üle. Küllap on teema tundlikkuse põhjuseks see, et liiga hästi on meeles NLi sõjaveteranid, kelle rinnaesine ei tahtnud medaleid ära mahutada. Toretsemiseks on peetud ka õpetaja ametiristi, rääkimata juba vaimulike liturgilisest rõivastusest. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas vanad õpetajad ütlesid tunnustusele ja elutööle mõeldes, et mina saan kord puust risti oma hauale.

Teisalt on inimesi, kes ootavad seda, et keegi neid märkaks ja tunnustaks. Üks ametivend, kes sai hiljuti aunimetuse, toonitas sellel puhul, et ta ei ole oma pika teenimise aja jooksul saanud kordagi tunnustust. Nii siis on tunnustamise ja tänamisega just nagu muudegi asjadega, üks arvab nii ja teine just risti vastupidi. Ei jää muud üle kui ühe rabi kombel ütelda kõigile vastaspooltele: sinul on õigus.

Kirikukogu ja kirikuvalitsus on olnud seda meelt, et me peame tunnustama oma tublisid inimesi. Tunnustust ei saa endale keegi taotleda, see määratakse nendele, kes on teinud rohkem, kui ta oleks pidanud oma ametis tegema.

Konsistooriumi tunnustuse töörühm on teinud ettepanekuid meie teenekate töötajate autasustamiseks. Vastavalt kirikuseadustikule on EELK autasud järgmised: EELK titulaarpraosti aunimetus; EELK Kuldrist; EELK elutöö preemia; EELK Teeneterist (I, II ja III klass); EELK aukiri ja EELK tänukiri.

Vajalik on meenutada, et konsistooriumile võib ettepaneku autasu andmiseks teha peapiiskop, piiskop, konsistooriumi assessor, vaimulike konverentsi juhatus, praostkonna nõukogu või praost, praostkonna praosti kaudu koguduse juhatus või õpetaja, vastava töövaldkonna assessori kaudu EELK sihtasutuse või koostööpartneri juhtorgan. Ettepanek peab olema põhjendatud ja selles peavad olema kirjeldatud autasustamiseks esitatud isiku teened.

Konsistoorium teeb ettepaneku, et asjaomased isikud ja instantsid esitaksid 15. aprilliks EELK Teeneteristi kandidaatide nimed, keda autasustada  2006. aastal ja 2007. a I poolaastal.

Soomes viidi mõni aasta tagasi läbi uuring töötaja ja tööandja suhetest. Selgus, et tööandjaga, kes peab töötajast lugu, on ligi pooltel töötajatel ühised eesmärgid. Seda eelkõige väiksemates töökohtades, kus juht on töötegijale lähemal igas mõttes. Uuringu korraldajad tegid järelduse, et mida enam on juhtkond huvitatud oma töötajatest, seda rohkem on töötajad huvitatud tulemuslikumast tööst.

Inimese töö väärtustamine on küll otseselt seotud töö eest makstava tasuga, aga palgaga ei olda kunagi rahul. Samavõrd oluline on inimlik tunnustus. Kokkuhoidlikkust kiitusega vabandatakse meie juhtimiskultuuris mitmeti: alates hästi sobivast vanasõnast «töö kiidab tegijat» kuni paljude juhtide veendumuseni, et head töötajad motiveerivad ennast ise. Tegelikult see nii ei ole. Inimene vajab kindlust, et ta on oma töökohal vajalik, et temast kui inimesest peetakse lugu ja tema saavutusi tunnustatakse.

Tänamine ja tunnustamine ei ole ainult peapiiskopi ega konsistooriumi ülesanne. Meil kõigil on vaja märgata kaastöölisi igal tasandil. See peaks meid avama enam üksteisele ja toetama meie teenimist.


Tiit Salumäe
,
assessor

Üks kommentaar artiklile “Tänu ja tunnustus”

  1. Külaline ütleb:

    Teatavasti Buda poja nimi oli Rahula. Kui praost Rahula oleks oma pojale sama nime pannud, oleks too saanud kirjutada oma hauakivile: “Rahula Rahula Rahula”.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)