Tänu ammuse kingituse eest

21. juulil 1886 sündis Taagepera mail Hella Wuolijoki. Vanematelt sai ta nimeks Ella Marie Murrik.
Sel ajal pidasid tema vanemad Alal kõrtsi ja just selles kohas nende tütar ilmale tuli. Praegu asub kunagises kõrtsis Ala põhikool. Ella Murriku emapoolsete vanavanemate talu oli Taagepera kandis Lupel ja sageli viibis seal ka väike Ella Marie. 1897 asusid Murrikud Valka ja seal möödus tulevase kirjaniku kooliaeg.
Huvist kirjaniku sünnipaiga vastu sündis sõprus
1904 viis elutee Ella Marie Soome. Ta astus Helsingi ülikooli õppima ajalugu, kirjandust ja rahvaluulet. 1908. aastal Sulo Wuolijoega abielludes sai tema uueks nimeks Hella Wuolijoki. Abielu kestis küll vaid seitse aastat, kuid paik Hämeenlinna lähistel Hauho mail, kust oli pärit abikaasa, sai Hella Wuolijoele väga südamelähedaseks. Siit leidis ta rohkesti ainest oma kirjanduslikuks loominguks. Tema Niskamäe lood on raamatute ja lavastustena tuntud nii Soomes kui ka Eestis.
Lisaks loometööle jõudis Hella Wuolijoki tegelda äriga ning mõningal määral puutuda kokku ka poliitilise või ühiskondliku tegevusega. Tema elutee lõppes 1954. a.
Kuigi suurem osa Hella Wuolijoe elust möödus Helsingis, viibis ta aeg-ajalt ka Hauhos oma abikaasa vanemate kodus. Hauholased peavad väga tähtsaks seda, kuidas Hella Wuolijoki on nende kodupaiga tuntuks kirjutanud.
Nii tärkas hauholastes ka huvi tutvuda Hella Wuolijoe sünnipaigaga Taageperas. 2004. a. said alguse suhted Hauho ja Helme valla ning Hauho ja Taagepera koguduse vahel. Sellest ajast peale on hauholased-helmelased üksteist vastastikku igal aastal külastanud. Hauholased ütlevad, et Helme vald ja Taagepera kant on kinkinud neile Hella Wuolijoe.
Hauhost Helmesse on 325 km
Järjekordne kohtumine leidis aset septembri keskel Hauhos, mil meie sõprusvald tähistas 140. aastapäeva. Külaskäigule sõitsid Helme valla esindus koos vallavanem Tarmo Tammega, Helme valla tantsurühm Jandali, lauluansambel Sillervo ning Taagepera koguduse juhatuse esimees Tõnis Järv ja allakirjutanu. Tervet nädalavahetust Hauhos sisustasid pidulikud sõprusõhtud, kus oli kohta meie lauludele, tantsudele, kõnedele.
Laupäeval korraldati aktus Hauho vastvalminud kooli saalis. Aktusel pidas peokõne Hella Wuolijoe tütrepoeg Erkki Tuomioja, kes oli pikka aega Soome välisminister. Huvitav oli jälgida harrastusnäitlejate esituses etendust volikogu esimesest istungist ning mõni hetk hiljem tänapäevast istungit, mille kandsid ette kõik praegused volikogu liikmed. Tuleval aastal liidetakse Hauho vald ja veel mõned vallad Hämeenlinnaga üheks haldusüksuseks.
Meie head suhted jäävad aga püsima. Selle märgiks paigaldati Hauhosse ka teeviit, mis annab teada, et Helmesse on sealt maad 325 km (õhuteed pidi). Teeviit mõõdab ka teepikkust Hauho sõprade juurde Rootsis, Taanis ja Tansaanias.
Koguduse soe vastuvõtt
Pühapäeval viibisime Hauho kirikus. Nagu öeldud, on lisaks valdadele head suhted ka Taagepera ja Hauho koguduse vahel. Pühapäevasel jumalateenistusel laulis meie Sillervo. Meid tervitas kohalik õpetaja Tapani Vanhanen. Jumalateenistusele järgnes kirikukohv koguduse majas, kus õnnitleti ka 70- ja 75aastaseid koguduse liikmetest sünnipäevalapsi. Tervituseks laulis Sillervo paar laulu.
Oma repertuaari oli Sillervo võtnud ka rahvalaulu «Tuoll’ on mun kultani», mida lauldi neljahäälses seades soome keeles. Laul nõudis tublisti proove, aga leidis ka hauholaste seas väga sooja vastuvõtu.
Pühapäeva õhtu möödus Härkälinnas. Sellesse pisut metsikusse paika ehitati mõni aasta tagasi palkmaja ühe telesõu jaoks. Siin võttis meid vastu just Hauho kogudus. Meile korraldati sõit väiksel laeval Iso-Roine järvelt loodusliku kanali kaudu Pyhäjärvele ja tagasi.
Esmaspäeva hommikul külastasime veel Aulanko parkmetsa Hämeenlinna külje all. Paik on olnud asustatud juba muinasajal. 19. saj asus siin Hugo Standerskjöldi (pargi rajanud relvakaupmehe – toim) suur talu. Praegu saavad soovijad Soome rahvuslikus parkmetsas ronida vaatetorni, et imetleda kõrgelt piirkonna maastikku ja loodust. Võimalik on ka laskuda trepist alla kivisse raiutud karupere juurde, et siis puhanuna asuda teistele matkaradadele. Karu on soome rahvusloom, teda peetakse rahulikuks ja südamlikuks olevuseks.
Aulanko pargi tiigi ääres, kus ujus luigepaar – soome rahvuslinnud – tänasime oma suurimat sõpra Veikko Tuomineni, kes on meie sõprussuhete algataja, jätkaja ja korraldaja kõikidel tasanditel. Ta on Hauho valla volikogu liige, koguduse nõukogu liige ja kohaliku puiduettevõtte peremees. Tema kandis igakülgselt hoolt meile osaks saanud suurepärase vastuvõtu eest.

Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja