Tänu aja eest

Kolmkümmend kolm aastat ta­gasi, veebruaris 1987 saa­tis sõ­ja­komissariaat mind pool­teiseks kuuks Gusevisse (en­di­ne Gumbinen Ida-Preisi­maal) kor­dusõppustele. Õp­pu­­sed olid pigem tubased. Is­tu­sime audi­too­riumis ja val­mis­tusime saa­ma puna­armee roodu­üle­ma­teks reser­vis. Mul oli kaasas 1899. aastal välja antud „Uus lau­lu­raamat“. Küllap oli ka Pii­bel, kuid meelde on jäänud just lauluraamatu sirvimine. Laulu­­raamatu lõpus on jumala­tee­nistuse kord. Tolle korra koha­selt laulsid õpetaja ja kogu­dus pühade ajal pärast pihi­talitust sõna ja palvetalituse al­guses vastastikku salme. Lõiku­se pü­hal oli antud kolm salmipaa­ri: 

„(Õnnistatud lõikusel):

Õ: Maitske ja vaadake, et Jehhova hea on. H!

K: Väga õnnis on mees, kes Tema juure kipub. H!

(Kasinal lõikusel):

Õ: Jehoova on ligi kõigile, kes Teda tõe sees appi hüüa­vad. H!

K: Tema kuuleb nende kisendamist ja peastab nad ära. H!

(Ikaldunud lõikusel):

Õ: Meie Jumal on ärapeast­ja. H!

K: Ja Jehoova Issand saadab surmast välja. H!“

H! on lühend sõnast „halleluuja“.

Mis mind, tollal kahekümne viie aasta vanusena üllatas, oli pea sada aastat tagasi elanud inimeste asetamine end just sellesse aega, mis neile oli antud. Heal aastal kiideti, kesisel aastal ja veel enam ikalduse ajal loodeti Issanda abile. Ei ole need salmid minevikus ega ka tulevikus elamise, vaid olevikus elamise tunnistuseks.

Huvitav, kuidas me täna­päeval neid salme valiksime? Põllumajandusest elatub üsna väike osa rahvast, kuigi paljud tee­nindavad põllu­mehi või tööt­levad põllu­majan­dus­saadusi. Kuid õnneks pole olnud üleilmset ikaldust ja kui ka meil peaks olema kasin saak, siis kaupmehed toovad vilja ja muud vajalikku mujalt. Kas me peaksime ikalduse aastaks majanduslangust ja suurt tööpuudust ja õnnis­tatud saagiga aastaks majan­dus­­buumi? Kuid kui majandus kiiresti kasvab ja aktsiate hinnad tõusevad, siis on selge, et mitmed varad on ülehinnatud, hinna­mull lõh­keb (asjalikumalt öeldes toi­mub hindade korrek­tiiv) ja mit­med inimesed jäävad oma varast ilma. Kuidas saab siis majanduse ülekuumenemist õnnis­tatud saagiga võrrelda?

Meenub, et olen näinud ka mõ­nes lauluraamatu trükis vari­an­ti, mis pihitalituses soovi­­tas sõja ajal kiituslaulu „Au, kiitus olgu igavest“ esi­mese salmi asemel laulda sama laulu teist salmi „Sind, Isa, meie kiidame“. Kahjuks ei leidnud ma kodunt hilisemaid lauluraamatu trükke ja ei või seda kinnitada. 1852. aasta Eesti maarahva kiriku- ja koduraamatus on laulupalved rahu pärast ja pärast rahu tegemist, häda ajaks, mis üle maa, ja ajaks, mil häda on ära pööratud.

Tavaliselt kipume elama kas minevikus või tulevikus. Kõikvõimalikke arengukavu koostades või valimislubadusi kuulates on meie mõtted tule­vikus, kus me ei jäta kohta ebaedule ja ebaõnnestumiste­le. Samuti on ka minevik kena, vähemalt olime siis nooremad ja luud-liikmed valutasid vä­hem. Võib-olla sunnib meid elama tänases päevas just ohu­tunne. Kuid parem oleks, kui suudaksime elada prae­guses hetkes usaldades ja lootes. 

Vanasti mõõdeti aega valit­sejate järgi. Nii olid Roomas konsulid, kelle ametiaasta oli aja rehkendamisel oluline. Kon­­sul asus ametisse 1. märt­sil ja sealt ka nende kuu­de nimetused, mis ei ole ni­metatud vanade ladinlaste ju­malate järgi. Nõn­da on det­sember kümnes kuu ja ok­too­ber kaheksas kuu. Ka meie aja lugemine käib valitsuste järgi. Nii on möödu­nud sajandil ol­nud kolm Vene, kaks Saksa ja kaks Eesti aega. Praegu on 30. aasta teisest Eesti ajast.

Olevikust ja tulevikust mõtle­mine paneb küsima ikka aja enda kohta. Pühakirjast saame lugeda, et taeva ja maa loomine oli algus. Ja aeg oli mõõdetav. Tõlge nimetab küll mõõdu päevaks, kuid mis see on, pole meile teada. Augustinus oma „Pihtimustes“ tuletab liigagaratele meelde, et meie päikesega ei saanud neid päevi mõõta, sest Päike ja Kuu loodi eraldama valgust ja pimedust alles neljandal päeval.

Meie elame ajas, kuid ei saa vastust küsimusele, mis on aeg. Augustinus tõdeb: „Kuidas need kaks aega, minevik ja tulevik, siis on, kui minevikku enam ei ole ja tulevikku veel ei ole? Olevik aga, kui ta alati oleks olevik ning ei muutuks minevikuks, poleks enam aeg, vaid igavik.“

Kirikuaastas elame jumala­teenistusel läbi olulised sünd­mused õndsusloos neid meenu­tades. Lõikustänupüha järgsel ja hingedeaja eelsetel päevadel võin vaid olla tänulik aja eest, mis mulle on antud. Ma ei tea küll eelseisvat, kuid võin öelda, et seni mulle antud päevade koorem on olnud palju kergem, kui oli minu vanematel, kuid ka nemad olid tänumeelsed oma päevade eest. 

Me elame ajas, kuid looda­me igavikku, millest samu­ti midagi ei tea. Ei saa olla igavik ju lõputu aeg ja päevade kordumine. Kuid Loojale loo­tes võime nõustuda Augusti­nusega: „Pole seega sellist aega, mil Sa midagi ei teinud, sest ka aja enda oled teinud Sina. Ja ükski aeg pole Sinuga samaealine, sest Sina oled jääv; kui aga ajad oleksid jäävad, siis nad poleks ajad.“

Vootele Hansen,

kolumnist