Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tanel Ots: Perekond on kõige tähtsam

14.04.2004 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Tanel Ots alustas tööd jumalariigi heaks noortejuhina Hageri koguduses, loogilist rada pidi järgnes sellele diakonitöö Hageris ja Saku abikirikus. Pärast Usuteaduse Instituudi pastoraalseminari lõpetamist valiti ta Jüri koguduse õpetajaks. Lisaks sellele jätkub tal veel aega ja energiat töötada hingehoidjana Tallinna Diakooniahaiglas ning endale metsa rüppe talu ehitada.
Sa oled pärit tugevate vennastekoguduse traditsioonidega perest. Kuidas on selline taust sinu vaimset kasvamist mõjutanud?

Minu isa ja ema ning nende vanemad on tõesti olnud kõik vennastekoguduse liikumisega seotud ja olnud seal aktiivsed töötegijad. Arvan, et see ei ole minu puhul mingi erandlik juhus. Vennastekoguduse liikumine on olnud Eestimaal levinud ja kaasa haaranud väga palju inimesi.
Usk on olnud minu kodus ja peres lapsest saati elu loomulik osa. Vaimulikud küsimused on olnud lihtsad ja elulised ning seal ei ole kunagi olnud liigset karismaatilisust, see on tähendanud eluviisi, kus ristiusul on loomulik osa inimese argipäevas. Mitte ainult pühapäeval teatud kellaajal ei ole me kristlased, vaid loomulikult ja enesestmõistetavalt on kogu meie elu sellest läbi põimitud.
Sa oled juba varajasest noorusest tegelenud muusikaga. Kas sa muusikuks ei tahtnud saada?

Ilmselt tahtsingi muusikuks saada, sest vennaga koos me õppisime ja vend on nüüd juba Muusikaakadeemiagi lõpetanud. Aga minuga läks niimoodi, et ma ei saanud Georg Otsa nimelisse muusikakooli sisse, sest sel aastal võeti ainult üks õpilane trompeti erialale ja keegi oli ilmselt minust parem.
Keskkoolis õppides mängisin kolmes orkestris ja laulsin viies kooris, lisaks õppisin muusikakoolis, seega võib arvestada, kui palju aega läks mul muusika peale ja kui vähe seda jäi keskkooli lõpetamiseks.
Üsna loomuliku arenguna astusin Usuteaduse Instituuti. Aga ma olen korduvalt mõelnud, et kas midagi on valesti, et ma ei saanud muusikaga rohkem tegeleda. Kuid täna tunnen, et muusikaõpingud on olnud väga vajalikud ja kindlasti ei ole seal ükski tund üleliia, sest kirikutöö on muusikaga niivõrd läbi põimunud.
Me ei pea rääkima mitte liturgilisest peajumalateenistusest, kus vaimulikul on oma kandvad muusikalised osad, vaid ennekõike väiksematest talitustest – ristimistest, matustest ja kodustest armulaudadest, kus on väga oluline võtta laul üles ja haarata teised kaasa, ilma et organist peaks kaasas olema. Selles mõttes näen, et vaimulik, kes muusikaga nii lihtsalt hakkama ei saa, on palju raskemas olukorras.
Sa alustasid oma aktiivset tegevust kiriku juures Hageri koguduses noortejuhina. Kuidas see alguse sai?

Hageri kogudus on minu kodukogudus, olen seal ristitud ja leeris käinud ning lapsest saadik igal pühapäeval kirikus käinud. Samuti olen seal mitmes muusikakollektiivis kaasa löönud. Aga noortetööd tehti seal juba enne, kui mina seda juhatama hakkasin.
Enne oli sellel omamoodi karismaatiliseks juhendajaks diakon Urmas Soomere. Käisime palju koos kodudes, oli selline – kaheksakümnendate aastate lõpp. Noored hakkasid kiriku vastu huvi tundma, aga sel ajal ei olnud veel teistes kogudustes taolisi noortegruppe kui Hageris. Hiljem jäi Urmasel aega vähemaks, siis lihtsalt läks rohkem noorte isetegemiseks. Siis oli võib-olla ka minu mõju natuke suurem. Teoloogiaõpingute ajal jäi noorte juhtimine mõneks aastaks minu õlule.
Juba Usuteaduse Instituudi päevil teenisid sa diakonina jumalateenistustel kaasa.

Diakoniks ordineeriti mind 1995. aastal taevaminemispühal Tallinna Toomkirikus. Enne seda olin küll vähemalt aasta või rohkem pidanud regulaarselt jumalateenistusi nii Hageris kui ka Saku abikirikus. Diakoni ordinatsiooni üheks põhjuseks oli vajadus seada armulauda, et mul oleks võimalik üksinda jumalateenistusi pidada.
Minu tööpõld oli Hageris ning Sakus, kus ehitasime ühest puumajast väikese kiriku. Töid tegin peamiselt oma abikaasaga, kuid leidsin ka kohalikke tublisid inimesi. Seal on päris hubane kirikusaal ja ma usun, et see on Eestimaa kõige väiksem kirik.
Sakus andsin peaaegu aasta koolis usuõpetustunde ning suhtlesin aktiivselt vallavalitsusega. Aga selle töö kohta võib öelda, et see jäi mõnes mõttes pooleli.
Kuidas sa Jüri koguduse leidsid või leidsid nemad hoopis sinu?

Jüri kogudus jäi 1997. aastal ilma õpetajata, nii üks kui teine õpetaja käis kogudust teenimas ning ka mind kutsuti vahel teenistusi pidama. Juhtuski nii, et ma järjest rohkem ja rohkem hakkasin seal teenimas käima.
Kui ma pastoraalseminari astusin, oli juba iseenesestmõistetav, et mind määrati praktika-aastaks Jüri kogudusse, kus olin juba ühe aasta diakonina olnud. Pärast valiti ja introdutseeriti mind juba Jüri koguduse õpetajaks.
Mis on selle ajaga muutunud, kui sa koguduses õpetajana tööle asusid?

Tööd teeb koguduses ikka Jumal ja kasutab selleks inimesi ning suur rõõm ja eriline au on, kui Jumal saab meid kasutada.
Jüri kogudus on tubli kogudus ja on olnud seda alati – kui mõtelda kas või eelkäijatele – seal on töötanud nii piiblitõlkija Anton Thor Helle kui ka näiteks teoloog Eduard Tennmann.
Jüri koguduse taustaks on jälle vennastekoguduse liikumine. Nabala vennastekoguduse palvemaja on olnud kõige aktiivsem osa Jüri kogudusest ja läbi kogu nõukogude aja oli kandev osa nii juhatuses kui ka nõukogudes pärit Nabalast.
Koguduse sisemist aktiivsust oli algusest peale tunda. Aga juba enne minu tulekut olid noored aktiivsed inimesed asunud kogudust üles ehitama, nii leidsin eest väga hea meeskonna, kellega oli võimalik jätkata ja tänu Jumalale on see meeskond tublisti täienenud. Meil on olnud suhteliselt suured leerikursused ning iga aasta on tulnud täienduseks aktiivseid kirikuskäijaid, kes mõne töölõigu on enda kanda võtnud.
Kui mujal kogudustes on tihti probleemiks, et enamik kirikuskäijaist on vanemad naised, siis Jüris seda muret ei tundu olevat. Kuidas on sul õnnestunud mehi kiriku juurde saada?

Igapäevane kogudus koosneb keskealistest ja noorematest ning vahel olen tundnud isegi muret, et vanu jääb väheks. Töötegijate koormus on nooremate õlul. Mehed on ise tulnud ja ma arvan, et see on võti igale kogudusele – kui me juba mehed kirikusse saame, siis naised tulevad niikuinii, vastupidi ei pruugi see minna.
Täna võin rõõmuga tõdeda, et igal pühapäeval on terve rida noori elujõulisi mehi kirikus, kes teevad muuseas ära ka kirikumehe töö – panevad armulauariistad altarile, kell saab löödud ja ukseesine roogitud. On üks grupp mehi, kes tulevad varem kohale ja jagavad omavahel kohustused ära. Ja kui juba mehi on kiriku juures sagimas, siis tuleb neid sinna juurde ja üldine elavnemine on juba enesestmõistetav.
Sa töötad lisaks Tallinna Diakooniahaiglas. Kuidas sa sellise töö enda jaoks leidsid?

Alustasin eelmise aasta detsembri alguses, see oli minu jaoks enneolematu või uskumatu väljakutse. Ma ei tahtnud alguses kuidagi vedu võtta, olin endale selgeks teinud, et minu roll on töötada noorte inimestega; võib-olla tõesti meestega – neid on päris palju olnud, kellel on olnud kas alkoholiprobleem või on nad muidu elule alla jäänud. Olen nendega koos töötanud ja eluaset jaganud, kui vaja on olnud.
Aga mulle tundus harjumatu mõte, et seal on haiged, surijad ja vanad inimesed ning et see üks ühele suhe palatis võiks olla minu kutsumus. Kui läksin haiglajuhatajale ära ütlema, siis sain pool tundi haiglas viibida ja natukene ringi vaadata, kui olin enda üllatuseks andnud lubaduse, et proovin kuu aega seda tööd teha.
Ammu enne, kui kuu läbi sai, tundsin, et tegelikult tahan seda tööd teha. Olgugi, et tegu on väga raske tööga. Sageli tuleb olla raske haigusega surijate kõrval, kes ei olegi väga vanad inimesed. Aga võib-olla see just on üks vaimuand, mida ma ei olnud siiani avastanud.
Olen inimestega suhtlemist alati oma hobiks pidanud, aga et saada usaldusväärset kontakti oma elu lõpul olevate ja raskes olukorras inimestega – see on kindlasti midagi uut.
Õpin seal iga päev midagi. Tunnen, et see ei ole raske koorem ega vii mind masendusse, et ma peaksin seda koju kaasa võtma. Vaid see on midagi, mis pigem kutsub ja kui haiglasse lähen, on mu esimene mure, kuidas vahepeal on ühel või teisel inimesel haiguslugu arenenud – ega ma ei ole hiljaks jäänud.
Sul on abikaasa ja kolm last. Kuidas sul töö kõrvalt nende jaoks aega jääb?

Perekond on kõige tähtsam. Ilmselt on niimoodi, et kui Jumal kedagi kutsub, siis ta annab eeldused seda tööd teha. Ja üheks eelduseks on mulle antud väga hea abikaasa, kes ei ole mitte ainult kõige ilusam ja targem, vaid kes ka vaimulikus mõttes on heaks toeks.
Kui näiteks mõnd jutlust ette valmistades on keeruline koht, millest üle ei saa, siis aitab ta mind alati oma nõuga. Samamoodi on Jumal kinkinud meile kolm tervet last, kes kasvavad iga päevaga. Kodu on kindlasti see koht, kus tahaks iga päev rohkem olla ja mis on selgelt suureks toeks.
Kuidas sa puhkad? Või polegi sinu tegevus otseselt selline töö, millest oleks tarvis ennast aeg-ajalt distantseerida?

Kindlasti on töö, sest muidu ei võtaks me seda tõsiselt. Peame tööd just tööna võtma, seejuures peab olema võimalus sellest eemalduda ja puhata. Minu jaoks on oluline elada maal. Maainimesel ei ole teatavasti kunagi mõttetult vaba aega, mida peab sisustama. Ehitan tsivilisatsioonist eemale oma talu, kaugele metsa sisse – tõeline paradiis.
Olen ehitustööd teinud koos isaga päris viieaastaselt alates. Sellest ajast, kui jaksasin telliskivi tõsta, olen isaga koos kaminaid, ahjusid ja korstnaid ehitanud.
Vaba aeg ongi, et tahan endale ise maja ehitada ja see on praegu lõpusirgel. Tahan otsida elu terviklikku pilti just selles, et inimene peab olema võimeline välja astuma mõttetu rabelemise ringist, kus meil on vaja kõigepealt väga head töökohta, et teenida hästi palju, teha seda oma perekonna ja paljude armsate asjade arvel. Siis võtta suur pangalaen ja muretseda selle tagasimaksmise pärast. Jätaksin kõik need rumalad sammud vahele.
Olen endale tõestanud, et väikesest kirikupalgast on võimalik mõne aastaga ehitada endale kõigile euronõuetele vastav maja. Samamoodi on ülejäänud eluga – kasvatada endale hädavajalik oma põllu peal, teha ise metsas puid ja hoida oma peret niimoodi üleval. Tegelikult ei ole väga palju seda, mille eest peaks maksma või mille nimel peaks hea palga peal töötama, selleks et kuidagimoodi ära elada.
Nägemus või pilt, mille olen maaelu juures leidnud, on muidugi palju laiem. Paljud tunnevad ära ja igatsevad maaelu terviklikkuse järele. Olen suutnud meelitada sinna paar noort peret samamoodi oma elu ja tulevikku metsa planeerima. Nii et omamoodi kristlik kommuun on meil seal tekkimas ja ma kujutan ette, et kõrvuti elades ning põhilisi töid ja muresid jagades on võimalik sellest sõgedast maailmast, linnaelust ja mõttetust tormamisest vajaliku distantsi peale eemale saada. Et siis õiget nägemust elust, inimestest ja Jumala tahtmisest omades seda maailma teenida.
Mis rolli mängib tänapäeval kirik? Mida tuleb inimene kirikust otsima?

Tullakse ju erinevalt ja kutsujaks on ikkagi Jumal. Kirik peab olema selleks Kristuse maapealseks ihuks, millega on võimalik liituda, kus on sõna ja sakramendid. Järjest rohkem aga tõstame esile osaduse printsiipi, võimalust jagada.
Kogudus peaks olema kristlaste ühendus, kus sind mõistetakse ning kust sa leiad nii vaimulikku kui ka inimlikku tuge. Näen, et inimesed oskavad tulla mitte ainult raske õnnetuse ja häda sunnil, vaid ka headel päevadel. Leian, et selline osaduskond on kogudus. Muidugi võib seda hoopis teistsuguste piltidega kirjeldada, kuid mõte jääb ikka samaks – Kristuse maapealne ihu.
Reeli Reinaus

Tanel Ots
Sündinud 15. septembril 1973. Lõpetanud Tallinna 20. keskkooli ja Tallinna lastemuusikakooli, Usuteaduse Instituudi 1998. Ordineeritud õpetajaks 14. septembril 1999, Jüri koguduse õpetaja.
Abikaasa Riina ja lapsed Lisanna 7a., Johannes 5a., Hannamari 3a.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)