Esileht » Online » Online artiklid »

Tanel Ots: nimed graniitkivis on võitjate, mitte kaotajate omad

23.06.2017 | | Rubriik: Online artiklid

Tänasel võidupühal mälestatakse eestlasi, kes võitlesid meie riigi eest. Kaitseliidu reservohvitser Tanel Ots arutleb, kas me peaksime neid leinama või on see päev võimalus meil neile austust avaldada.

Nimed graniitkivis. Nemad ei vaja meie leina, meie vajame nende austamise võimalust.

Nimed Vabadussõja mälestusmärgi graniitkivis pole mitte kaotajate, vaid võitjate nimed. Nad kaotasid oma elu, aga võitsid Eesti ajaloo kõige olulisema vastasseisu. Nad võitsid meile võimaluse elada vabal maal ja kõneleda maailma ilusaimat keelt.

Keegi neist ei läinud teadlikult surema. Nad soovisid elada. Elada Eestis, mille tulevikku sugugi kõik ei suutnud selles ebavõrdses sõjas uskuda. Eestis, millist nad tegelikult ette ei kujutanud, sest vabast rahvariigist oli üsna üürikene kogemus, ka naabermaades polnud teisiti. Mind on painanud küsimus, millest nad unistasid või millele lootsid, viletsate relvadega Vene riigi armeele vastu joostes. Suurt ohvrit tuua saab millegi eest, mille erilist olemist sa oled tunda saanud ja oled selle eest valmis riskima või väga kõrget hinda maksma. Aga meie Eestist ei olnud ju veel olulist kogemust, olid pigem unistused. Ma ei jätkaks seda mõttekäiku suunas, kas äkki nii ongi lihtsam, kus suurem pettumus ja ebaõigluse valu oma riigis veel olemata. Vapside kurba saatust meenutades võib arvata, et paljude võitlejate jaoks seda ideaalriiki ei sündinudki päriselt. Ometi olid tuhanded valmis andma oma elu. Vaatamata kõigele. See saab olla hoiak ka täna. Lahutada kõik, mille suhtes oleme haiget saanud Eestist, mis on ainus ja tingimusteta kallis.

Edasi loe Eesti Päevalehest.

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu.
(Ps 103:2)