Tanel Ots: Kõige aulisem amet on olla ühe koguduse töötegija

28.09.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Kevadisel sinodiperioodil viidi praostkondades läbi korralised praosti ja abipraosti valimised. 19. veebruaril toimunud Ida-Harju praostkonna aastakoosolekul valiti praostiks ja kinnitati kirikuvalitsuse poolt Jüri koguduse õpetaja Tanel Ots.
Uue praosti said ka Viljandi, Tallinna ja Võru praostkond. Eesti Kirik tahab veel selle aasta sees küsitleda kõiki nelja, alustame Tanel Otsaga ja küsime, missugused on pool aastat ametis olnud praosti kogemused.

Tanel Ots lastelaagri jumalateenistusel jagamas sümboolset armulauda ehk «viit leiba ja kaht kala».
Tanel Ots lastelaagri jumalateenistusel jagamas sümboolset armulauda ehk «viit leiba ja kaht kala».

Milline on Sinu silmis ideaalne kogudus ja ideaalne praostkond?
Ideaalset kogudust pole õnneks olemas. Polnud ka apostlite ajal, sest juba Uues Testamendis näeme koguduse keskel nii usujuhtide erimeelsusi kui kristlaste raskeid eksimusi. Samas võime vägagi tõsiselt võtta Ap 2:44–47 esimeste kristlaste kohta öeldud sõnu: «Kõik usklikud olid üheskoos ja kõik oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ning jagasid raha igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas. Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.»
Tänu Jumalale kohtab selliseid imesid ka praegu ja igas Eestimaa koguduses. Jumal ei ole jätnud meiesugustega jändamist, vaatamata meie isekusele ja kõverustele.
Ilmselt on kõik meie kiriku vaimulikud hädas olnud koguduse aastaaruande ühe viimase punktiga, kus palutakse anda ülevaade koguduseliikmete vahekorrast kaasinimestega ning hinnang ka nende kodusele elule, suunavate märksõnadena on ära toodud ka «kõlbeline olukord ja pahed».
Leidsin, et Jüri koguduse aruandja on aastal 2004 vastanud nii: «Liikmete vahekord kaasinimestega on poliitiliselt korrektne, naabrivalvet korraldades omakasupüüdlik ning teise häda nähes ükskõikne. Liikmete kodune elu on pereelu poolest kahetsusväärne ning materiaalsest küljest kadestamisväärne. Aga keegi meist ei pea jääma selliseks, nagu on. Selles lootuses koguneb ka Jüri koguduses igal nädalal suur hulk patuseid ja langenud inimesi Jumala sõna ja sakramendi juurde, et Issand võiks meid uueks luua.»
Selline on mitte üksnes ideaalpilt kogudusest, vaid suur Jumala ime, mida ta iga koguduse juures toimetab.
Kui palju erines pool aastat tagasi arusaam praosti kohustustest tänasega võrreldes? Kas rohkem on kohustusi ja vastutust või õigusi?
Annan endale aru, et minu valimine ei tulenenud minu isikust. Tegemist oli sinodil juhtunud omamoodi «tööõnnetusega», mille põhjusena on aimatav ühelt poolt kirikuvalitsuse soov seada üles lisakandidaat ja teiselt poolt kandideerimisõigusega inimeste vähesus.
Sellest ametist ei olnud ma varem palju mõelnud ega oma arusaama kujundanud. Kõige aulisem amet kirikus on olla ühe koguduse töötegija, olgu pühapäevakooliõpetaja, diakooniatöö või preestri kutsumusega, peaasi, et vahetult inimestega toimuvate Jumala imede tunnistajana. Kõik muud ametid, mis näiliselt on kõrgemad, peavad tegelikult olema selle rohujuure tasandil sündinu teenistuses.
Evald Saag ütles paaril korral, et kui piiskop jääb mõne küsimusega hätta, siis peab ta külapapi juurde minema, sest bürokraadid ei mõtle seda välja, kuidas Jumal tegutseda võib. Üks suurim kohustus on praostil kindlasti märgata ja tänada. Liiga sageli väsivad töötegijad just sellest, et neid ei ole tähele pandud ning keegi pole kunagi kiidusõnu leidnud, rääkimata imestamisest.
Ida-Harju praostkonnas on 10 kogudust. Mida pead praostkonna eripäraks, mille poolest eristub Ida-Harju praostkond teistest praostkondadest?
Meie eripäraks teiste kantidega võrreldes ja sarnaselt õhtupoolse Harjuga on Tallinna vahetu naabrus, õigupoolest selle väljavoolamine meie põldudele. Justkui pärast suurt üleujutust on kõik kõrgemad nukid risu täis kantud. Uusasunikel tavaliselt kohaliku kultuurielu ega kirikuga sidet ei teki, sest nii töö kui ajaviide asub pealinnas.
Ka kohalikel elanikel on raske kirikusse pääseda, sest nn horisontaalses suunas ühistransport puudub. Kõik, mis liigub, see kulgeb peamiselt koduküla ja Tallinna vahel, sageli kirikust kaugelt mööda. Kuid hobused, millega omal ajal ka kaugest metsakülast paarikümne kilomeetri taha kirikusse jõuti, on lihtsalt ammu surnud. Tänapäeva autodest on ainult üksikud valmis pühapäeva hommikul sellist teekonda ette võtma.
Kogudusel, mille piirkonnas on mitu alevit või suuremat küla, on praegu suurimaks väljakutseks püüda seal kuulutuspunkt avada. Kihelkonnakeskuses kas või iga päev missat pidades ei ole tänapäeval enam tegelikult võimalik kogudust teenida. Mitte missa vägi pole vähenenud, vaid inimeste eluviis on märkimisväärselt muutunud.
Kiriku kohta kehtib sama, mida varem öeldi mõne asutuse või organisatsiooni esindatuse kohta Internetis: «Kui sind pole siin, siis pole sind olemas.» Kui moodne infoühiskond toob kogu maailma koju kätte, siis paradoksaalsel viisil liigub naaberküla, kus meie vanaisad jalgsi talgutel käisid, ületamatusse kaugusesse. Inimene on muutunud nii abituks, et kui tema kodualevis ei vii oma väravast kirikuni või kogudusemajani valgustatud kergliiklusteed, siis ei olegi võimalik sinna saada.
Naaberkülaga lihtsalt ei suhelda, seal ei käida, sellega ei seo mingisugune sotsiaalne võrgustik. Mõne teise riigi pealinna katedraali väisamine võib lihtsamaks kujuneda kui -naaberkülas asuvasse kirikusse sattumine. Maailm koosneb oma kodust, kus on kõik vajalik käepärast, siis tuleb lähim kaubanduskeskus ning järgmine koht, kus autost välja astutakse, on Tallinn.
Kui sageli kohtuvad praostkonna vaimulikud ja teised töötegijad? Missugustel asjaoludel?
Oleme käinud üksteise sünnipäevadel. Praost Jaanus Jalakas kutsus alati kolmekuningapäeva paiku kõik praostkonna töötegijad Kuusallu, kus Anne Jalakat vägevate roogade eest kiitsime. Pole teada, kas selline traditsioon on jätkusuutlik.
Sügisel loodame end uuesti kokku võtta regulaarseteks vaimulike nõupidamisteks, millega samuti eelkäija ajal algust tegime. Tegelik töö käib aga ikkagi kogudustes ning suurematel tähtpäevadel kutsume üksteist külla. Suvel korraldas Jõelähtme kogudus palverännaku Saha kabelisse. 22. septembril oli Kose koguduse palverännak Kose kirikust Tuhala kirikusse. Peatuspaikades viisid palvusi läbi praostkonna vaimulikud.
Kui kaugele jääb Sinu praostkonnast kirikuvalitsus nii füüsilises, vaimses kui ka korralduslikus mõttes?
Korraldusliku poole pealt ootan suusõnaliselt sügiseks lubatud õppepäeva, kus uued praostid rea peale juhatatakse. Füüsiline lähedus jääb pigem enda teha, kuid ei saa iial jääda ühepoolseks. Vaimse osaga on aga kogu Toompeal lood kehvasti siis, kui me enam nende pärast ei palveta.
Eesti Kiriku konverentsil Tartus 8. septembril ütles peapiiskop Andres Põder liturgilisest reformist kõneldes, et «kuna jumalateenistused ja kiriklikud talitused on kiriku olemuse väljendajaks ja nähtavaks palgeks, mõjutab liturgiline reform otseselt  kirikuelu tulevikku». Kirikukäsiraamatu eelnõu peaks jõudma kirikukokku järgmisel aastal. Kirikus ristuvad erinevad traditsioonid ja peapiiskopi hinnangul on tarvis «ühtsust paljususes». Milline on praostkonna vaimulike ja koguduseliikmete valdav seisukoht liturgilise reformi kavandatavate uuenduste kohta?
Ka meil on eri suundade pooldajad esindatud, kuid tõsisemat arutelu pole sel teemal ette tulnud. Enamik kogudusi peab igapühapäevase jumalateenistuse vanal ja armsal viisil, nii ka Jüri kogudus. Põhimõtteliselt ei ole uuendustele vastuseismine kuidagi põhjendatud. Iga põlvkond peab saama oma Piibli, lauluraamatu ja jumalateenistuse.
Kui aga vastasseis on tekkinud ennekõike erinevate kirikumudelite vahel, mille üheks väljendusviisiks on koguduse jumalateenistus, siis on põhjust järelemõtlemiseks aega võtta.
Sa oled Tallinna Diakooniahaigla nõukogu liige ja hingehoidja. Kui mõne aasta eest hoolitses hingehoidjate koolituse ja järelkasvu eest kirikus Haiglahingehoiu Keskus, siis kuidas hindad Sa tänast seisu ja vajadust koolituse järele?
Haiglahingehoiu Keskus tegi väga vajalikku tööd ning tema tegevuse lõpetamine ei sündinud vajaduse vähenemisest. Kolmel viimasel aastal on seda tühimikku osaliselt püüdnud täita diakooniahaigla Norra-partnerite korraldatud täiendkoolitus haiglates töötavatele meie kiriku vaimulikele.
Osavõtjaid on paarkümmend, kes oma koguduse piirkonnas töötava haigla või hooldekodu külastamiseks end täiendada on soovinud. Haiglatööl on oma spetsiifika ning on enesestmõistetav, et kui ootame kõrget professionaalsust arstilt ja hooldusõelt, siis ei tohi hingehoidja jääda meeskonna nõrgimaks lüliks.
Liiga sageli ja paljudes valdkondades märgib omadussõna «kristlik» amatöörluse sarnast, põlve otsas tehtut, kus armastus ja kutsumus saavad oskustest kõrgemaks, kus iga südamega inimene võib kätt proovida. Nii mängime oma võimalused maha haiglas, koolis, kaitseväes, lõpuks ilmselt ka koguduses.
Ida-Harju praostkonnas on Nabalas ja Tõdval säilinud vennastekoguduse liikumine. Missugused on Sinu suhted vennastega?
Pean vennastekogudust oma vaimseks koduks. Vennastekogudus omakorda on minu ettekujutuses selgelt kirikusisene äratusliikumine. Suurem osa vennastekoguduse järjepidevuse kandjaid ei kuulu praegu ametlikku organisatsiooni nimega Eesti Evangeelne Vennastekogudus. Seda aga üksnes teatud kirikupoliitilistel põhjustel, mis loodetavasti võivad aja jooksul muutuda. Väljasseisjatena ei ole me põhimõtteliselt soovinud omakorda organiseeruda, peamine rõhk on järjepidevuse hoidmisel ja oma koguduste vaimulikul teenimisel ning kord toimuva ühinemise ootamisel.
Nabala ja Tõdva palvemaja on Jüri koguduse tööpiirkonnas ning sealse tööga olen olnud seotud palju aastaid. Tõdva palvemaja teenimine oli minu peal juba enne Jüri koguduse vaimulikuks saamist. Ida-Harju praostkonnas on töö vennastekoguduses mingil määral säilinud veel Kuusalu palvemajas, samuti Harju-Jaani ja Randvere koguduses, kus vaimulikud on ise vennasteliikumisega vahetult seotud.
Olid viimastel riigikogu valimistel Erakonna Eestimaa Rohelised (EER) kandidaat Harju- ja Raplamaal. Missugune on praegu Sinu suhe nimetatud erakonnaga?
Jälgin huviga, kuidas rohelised minu arvates üsna olulist rolli meie poliitilises elus täidavad, kuid aktiivsemaks kaasalöömiseks pole aega jätkunud. Aasta enne EER sündi olin oma kodukandi kaitseks loodud keskkonnakaitseühingu asutajaid.
Arendajate poolt üsna nõrgalt põhjendatud, kuid umbes 20 km raadiuses elukvaliteeti oluliselt halvendava lubjakivimaardla asutamise protsessid käivad täistuuridel. Kohalikel ei jäägi sellel karstialal haigutama hakkava augu äärel muud valikut, kui aina rohelisemaks muutuda.
Kuidas on reageerinud pere Sinu suurenenud töökohustustele ja uuele ametile?
Pere arvelt ei tohiks keegi midagi teha. Usun, et asjad on korras siis, kui nad muutust ei tunneta ja kodus on muustki rääkida kui tööst.
Küsis

Rita Puidet

Tanel Ots, 34
Sündinud Tallinnas, lõpetanud Sausti 8klassilise kooli, Tallinna Ühisgümnaasiumi, Usuteaduse Instituudi. Vaimulik 1995. aastast, praostiks valitud 2007
Muud tööd väljaspool EELKd: talupidaja, Tallinna Diakooniahaigla kap-lan, SA Jüri Kiriku Fond nõukogu liige, Tallinna Diakooniahaigla nõukogu liige, Nabala Keskkonnakaitse Ühingu juhatuse liige, Vana-Harju skautmaleva juhatuse liige
Kogudus(t)e teenimine: Jüri kogudus ja selle 3 kuulutuspunkti, mis tähendab igal pühapäeval vähemalt kahte jumalateenistust.
Koguduslik kuulumine ja praegune elupaik: EELK Hageri koguduse liige, elukoht Jüri kihelkonnas Sookaera-Metsanurga külas Kaunissepa talus
Perekond: abikaasa Riina Ots (34) töötab Kohila gümnaasiumis sotsiaalpedagoogina. Lapsed Lisanna (11), Johannes (8) ja Hannamari (6) õpivad Saku gümnaasiumis. 29.08.2007 sündinud Emmi Milda käib lihtsalt sülest sülle.
Huvialad ja meelistegevus:
Ehituskunst. Kitsamalt pottsepatöö, mida meistrist isa käe all olen õppinud juba varasest lapsepõlvest. Laiemalt võttes ehitamine kui looming, mida ei pea projekteerides panema paberile, kui ise teha kõik tööd vundamendist viimase elektriühenduseni. Kunst seisneb selles, et ilma ühegi jooniseta 5aastases ehitustsüklis mäletada, mida alguses plaaniti ning kust ja kuhu liiguvad trassid ning juhtmed. Ei kujuta oma elu ette ilma pidevalt poolelioleva ehitustööta. Pereelamu valmides ootab järge samal krundil oleva 100aastase rehetare renoveerimine, kõrvalhooned ning mitu uut rajatist. Soovin võtta täiendkoolitust palkehituse valdkonnas.
Uute hobidena ning seni mittekasumlike ettevõtmistena on viimasel ajal lisandunud lamba- ja teraviljakasvatus oma talus. Samuti talumetsa majandamine.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)