Esileht » Arvamused » Kolumn »

Tänasest kirikust psühholoogi pilguga

13.01.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Psühholoogi pilgu läbi võib kirjeldada igat elunähtust, millel on mingi seos inimesega. Psühholoogia on siiski vaid üks võimalikke vaatenurki, millel on oma piiratus ja oma tugevused. Piiratus tähendab seda, et nähtusi saab kirjeldada üksnes psühholoogia kategooriate abil. Vaimuelu ja jumalasuhte kirjeldamisel jäävad need kategooriad kindlasti ahtaks. Psühholoogilise vaatenurga tugevus on aga selles, et on võimalik esile tuua erinevaid hingeelu ja inimsuhteid puudutavaid tahke, mis tavaliselt ei pruugi silma paista.

Minu alljärgnevad seisukohad on minu isiklik subjektiivne arvamus. Mõni teine psühholoog märkaks ja seletaks kirikut ilmselt teisiti. Järgnevalt puudutan mõningaid üldisi väiteid kiriku kohta, seejärel analüüsin kiriku võimalusi kaasaegses ühiskonnas ja lõpuks mõtisklen mõnede pühakirja salmide üle.

Mõned üldised seisukohad 

Kirik tegutseb alati mingis kindlas ajas. Kirikut kui vaimseid väärtusi kandvat institutsiooni mõjutab ajavaim (saksa keeles Zeitgeist), üldine kultuuriline, intellektuaalne, eetiline, vaimne või poliitiline kliima koos moraali ja moega mingis kultuuris mingil perioodil. Esitan mõned märksõnad selle kohta, kuidas minu arvates praegusaegne ajavaim kirikut mõjutab.

Elame relativismi ajastul, mille üheks tunnuseks on see, et sõnad tähendavad erinevatele inimestele erinevaid asju. Tähenduserinevustega koos devalveerub sõnade tähendus. Näiteks öeldakse, et ma sain šoki, mul on depressioon, tema on kretiin, mina olen parempoolne. Paljudel juhtudel on need vaid pillutud sõnad, mille tegelikku sisu ei aduta. Selles kontekstis tuleb kirikul olla jätkuvalt igavese jumaliku sõna kuulutaja.

Maailm ja inimeste uskumused ning väärtused individualiseeruvad üha enam. Täna saame rääkida igamehe tõest, õigusest ja usust. Minu arvates on aga kristlus oma olemuselt kollektiivne nähtus. Kogudusse kui Kristuse ihusse kuulumata on keeruline elada jumalakartlikku elu ja täita suurt misjonikäsku. Usuelu vormid, mis põlgavad kirikut või vastanduvad sellele, ilmselt organiseeruvad mingil teisel maailmavaatelisel või psühholoogilisel alusel.

Individualiseeruvas maailmas kohtame üha sagedamini üht psühholoogilist seletusviga. Nimelt on meil kalduvus pidada oma arvamust ka teiste või isegi kõikide arvamuseks. On hea, et meil on tehtud mitmeid religioonisotsioloogilisi uurimusi, mis näitavad, kui suur on mingis küsimuses arvajate osakaal.

Nähtavasti on kirik suurema surve all kui kunagi varem, määratlemaks oma identiteeti ehk olemust. Ka meie usuruumis on elavnenud arutelud kristluse, koguduse ja kiriku olemuse üle. Konfliktoloogias kasutatakse mittekaubeldavate väärtuste mõistet.  Minu arvates on tänapäeva suhtelisuse maailmas kiriku ülesanne selgelt välja öelda, kus on taandumispiir ja mis on need väärtused, mille üle me ei kauple ja mille eest seisame lõpuni.

Minu arvates on täna võimalik rääkida suhtelisuse ülimvõimust ehk relativismi diktatuurist. Liberaalsed, sageli edumeelseteks nimetatud väärtused survestavad kirikut igal sammul. On sümptomaatiline, et näiteks südametunnistusevabadusest tänapäeval praktiliselt ei räägita. Kui ilmalaanes ringi vaadata, siis on näha, et sagenevad füüsilised rünnakud kirikute vastu, oma usku kindlalt väljendavad inimesed satuvad kohtu alla, avalik arvamus püüab dikteerida kirikule, mis on / ei ole patt, ja avaldatakse kaastunnet tagurlikule ehk mitteprogressiivsele osale kirikust.

Kiriku võimalused surve all

Psühholoogilises mõttes tähendab surve kirikule minu jaoks küsimust, kuidas üldistele suundumustele vastanduv isik või organisatsioon saab toime tulla. Väidan, et kirik on tänases liberaalses ja relativistlikus ajavaimus olemuslikult vastuvoolu ujuja. Mittenõustumine on minu põlvkonnale tuttav juba eelmisest ühiskonnast, milles elasime.

Survekäitumise uurijad on leidnud, et vastuseisjal on neli erinevat strateegilist võimalust. Esimene võimalus on vastuhakk. See tähendab selget väljaütlemist, millega ei olda nõus, mida peetakse vääraks ja mida peetakse õigeks. Tulemus on pidev vastasseis, mis võib vaibuda vaid mingite teiste ühisväärtuste või ühistegevuste mõjul.

Teine võimalus on alistumine. See tähendab, et sammhaaval toimuvate kompromisside ja kokkulepete tulemusena võetaks omaks survestaja väärtused ja käitumisviisid. Sellisel juhul võib survestatu sedavõrd teiseneda, et ta lakkab oma algses tähenduses olemast. Raskematel juhtudel saab endistest vastupanijatest instrument uue tegelikkuse käes. 

Psühholoogiliselt on vastupanu murdmiseks tõhusad kaks tegurit. Esiteks on meil kalduvus õigustada oma tegu. See tähendab, et kui õnnestub vastupanija panna tegema seda, mida ta õigeks ei pea, on seletus ja õigustus lihtne järgnema. Teiseks on survestaja jaoks väga tõhus leida kaastöölisi survestatava ridadest. Olenevalt sellest, kustpoolt vaadata, võib neid kaastöölisi nimetada progressiivseks elemendiks, kollaborandiks või reeturiks. 

On näidatud ka seda, et need, kes lähevad üle teisele poole, muutuvad eriti kurjadeks oma endiste aate- ja mõttekaaslaste vastu. Seda tigedust on seletatud alateadliku eneseõigustamisena.

Kolmas võimalus survestatu jaoks on konformne käitumine. See tähendab vormilist järele­andlikkust, püüdes säilitada sisulised erinevused. Mõnel juhul tähendab see lihtsalt selle tegemist, mida õigeks ei peeta. Teisel juhul võib see tähendada kaasamängimist mugavama äraelamise või probleemide vältimise nimel. Kaasamängimine ei saa kesta lõputult. Varem või hiljem jõutakse tegelike seisukohtadeni, kui need on veel säilinud.

Neljas võimalus on mõtestatud teisitiolemine. See tähendab survestatu jaoks oma põhiväärtustele kindlaks jäämist, taandumispiiride selget sõnastamist, mittekaubeldavas kompromissitut käitumist ning koostööd seal, kus see on mõistlik ja võimalik. Selline lähenemine eeldab suurt eneseteadlikkust, pidevat surve all elamist ja igapäevaseid valikuid. 

Nimetatud neli käitumisviisi on psühholoogilised võimalused. Ilmselt elu pakub ja nõuab tunduvalt mitmekesisemaid lahendusi. 

Mõningaid mõtteid pühakirjast

Ma ei ole teoloog, aga reakristlasena võtan endale õiguse mõelda Jumala sõnast nii, nagu ma sellest aru saan. Olen oma mõtetes lähtunud eeldusest, et elame viimsel ehk lõpuajal. Isegi ilmalik meedia ja teadlased räägivad maailmalõpust. Samas tean ajaloost, et inimesed on mineviku erinevatel ajaperioodidel ikka lõpuaegselt mõelnud. Seepärast olen ettevaatlik lõplike järelduste tegemisel.

Ma lihtsalt mõtisklen kirjakohtade üle, mis räägivad viimastest aegadest. Mk 13:13 ütleb, et teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb. Praegu on kristlased kõige enam taga kiusatud usurühm maailmas. Küsime, kes on täna kristlaste sõbrad liberaalses läänes, islamimaades, suures Hiinas, araabia maades või Aafrikas.

Lk 18:8 kurdab Õnnistegija, et kui Inimese Poeg tuleb, kas ta enam leiab usku maa pealt. Minu küsimus on, et kas kristluse taandumine ja taandamine ei ole viimsena meie kristlaste endi nõrkuse tulemus. See, et jõulupühi ei tohi tähistada ja risti ei või kaelas kanda, on millegi sügavama tulemus.

Ühe asja üle olen veel mõelnud. Jüngrid uurisid Jeesuselt tulevikusündmuste kohta, et millal need tulevad ja mis on tunnustäheks. Õnnistegija alustas oma vastust hoiatusega, et vaadake, et keegi teid ei eksitaks. Vale, näivus, pettus ja tüssamine paistab olevat põhiprobleem. Iseenesest ei ole selles midagi uut. Juba paradiisiaias esitas madu Jumala sõnadena seda, mida Jumal öelnud ei olnud. Inimene sai eksitatud. 

Ma siiski usun, et tõde on olemas.

 

 

 

 

Tõnu Lehtsaar,

religiooni- ja suhtlemispsühholoog

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)