Esileht » Arvamused » Arvamus »

Tänapäeva rüütlid

31.03.2021 | | Rubriik: Arvamus, Ühiskond

Koroonaepideemia tingimustes peame kõik senisest rohkem aega veetma koduseinte vahel. See võib luua uusi võimalusi raamatute lugemiseks. 

Kui otsite mõnda huvitavat žanri või teost, siis julgen soovitada rüütliromaane ja selliseid autoreid nagu Henryk Sienkiewicz ja Walter Scott. Tihti seostatakse rüütlilugusid noorusaja idealismiga ja neid peetakse ebarealistlikeks. Kõnelevad ju need hoopis teisest ajastust ja väärtustest. Tänapäeva maailm on muutunud. Kas rüütliromaanidel on peale lihtsa meelelahutuse ka midagi sügavat öelda tänapäeva inimesele? Kas neil on öelda midagi meile, kristlastele?

Mina usun, et on küll. Seikluste ja huumori taga annavad rüütlid edasi mõningaid väga kristlikke põhimõtteid. Toon välja kolm voorust, mida rüütlid tahavad ka meile õpetada.

Truudus

Rüütel on truu oma isandale, perele ja Jumalale. Ta peab oma vandeid ja kokkuleppeid. Ta ei ole reeturlik, vaid jääb ustavaks ka rasketes oludes. Truudus tähendab püsivat ustavust ja armastust. Arvan, et tänapäeva maailmas on suur puudus püsivast truudusest. Tihti rakendub kapitalistlik majandusmudel ka inimsuhetes. See tähendab, et suhetest otsitakse eelkõige kasu iseendale. 

Kui inimesed või suhted lähevad aga katki, siis visatakse need minema, sest kasu ja tootlikkus on ju kadunud. Meie truudus pannakse aga tõeliselt proovile just rasketes oludes. Usun, et kristlastena oleme kutsutud püsivaks truuduseks. Nii nagu rüütlid muiste, saame ka meie olla truud oma isamaale, perele ja Jumalale. 

Kõige olulisem on aga see, et Jumala armastus meie vastu on truu. Tema ei viska meid minema, kui oleme katkised. Tema arm on jääv ja püsiv. See annab ka meile jõudu olla ise püsivad truuduses selles maailmas.

Vaprus

Rüütel on vapper, ta ei karda surma ega kannatusi, võideldes selle eest, mis talle kallis. Vaprus ei ole oskuste ega jõu küsimus, vaid hoopis otsuse küsimus. Rüütlilugudes ei ole vaprad ainult relvastatud ja treenitud lahingukangelased, vaid vaprad on ka mungad, talupojad, naised, lapsed, eakad jt. 

Ei pea olema piisavalt tugev või hea, et olla vapper. Vaprad saame olla me kõik. Igal päeval saame teha otsuseid, mis nõuavad vaprust. Peame ennast ületama ning vastu astuma tundmatule ja ebameeldivale. Mõnikord tähendab see oma vigade tunnistamist, andestuse palumist, teisel korral aga kellegi võõraga rääkimist ning mõne lohutava ja julgustava sõna ütlemist. 

Vaprust nõuavad elu pöördelised sündmused, nagu oma tulevase abikaasaga altari ette astumine, et anda teineteisele abielutõotused koguduse ja Jumala ees. Mõned elukutsed, nagu tuletõrjuja ja meedik, nõuavad eneseületamist ja vaprust tööülesannete täitmisel. Vaprus on otsus, mida igaüks meist saab teha ja mille tagajärjel sündinud teod muudavad meid ja maailma meie ümber.

Armastus

Rüütli truudusel ja vaprusel poleks mingit mõtet ega sisu, kui selle aluseks ei oleks armastus. Käsu või sunni tõttu on väga raske truu või vapper olla. See peab tulema inimese vabast tahtest ja armastusest. Just armastuse pärast on rüütel nõus oma elu ohverdama enda kalli eest. 

Armastust on raske sõnastada. Teame, et see väljendub ja saab nähtavaks otsuses ja pühendumuses. Ütleksin, et armastus on eluline side, mis annab elule mõtte ja suuna. Kristlastena teame, et meie elu suunab armastus Jumala ja ligimese vastu. Nende kaudu õpime armastama ka iseennast. Armastus on püsiv alus, mis suudab üle elada tunnete, nooruse, rikkuse jm kadumise. Armastuse väljendamine võib muutuda, kuid armastus ise on jääv.

Rüütliromaanid on mõnus meelelahutus, kuid tahavad anda meile ka midagi rohkemat. Rüütlite aeg on möödas, kuid rüütellikkus ja rüütlite väärtused pole kadunud kuhugi. Maailm vajab neid praegu rohkemgi kui kunagi varem. Kristlastena saame olla tänapäeva rüütlid. Meie osaks on kanda oma elus truudust, vaprust ja armastust. See pole aga võimalik ainult omaenese jõust. Vaja on leida ühendus Jumalaga, et tema võiks meie kaudu näidata oma valgust ja headust. 

Robert Bunder

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)