Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Täna ma tänan

07.10.2015 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Karula koguduse diakon Enno Tanilas Karula kiriku varemete lävepakul on veendunud, et tänulikkus on Jumala käekiri inimeses. Kätlin Liimets

Oktoobri teisel pühapäeval täname Eestimaa kirikuis maa ja taeva Loojat, kes laseb maast tõusta leiva, mis inimeste kätetööna jõuab meie lauale. On lõikustänupüha.

«Tänulikkus on Jumala ilus käekiri inimeses. Kui Jumal kirjutab inimese südamesse, siis paistab see välja. Kus on kõrkust, ülbust, isekust, sinna pole Jumal saanud kirjutada. Jumala käekiri on kõiges väga ilus! Seda on vaja märgata! Et tänulik olla, pole vaja midagi saada. Ärkad hommikul üles, teed silmad lahti ja see ongi ime!» mõtiskleb Karula kaunite kuplite keskel diakon Enno Tanilas, kes on kogudust teeninud siin 23 aastat.
Kamin köeb laguneva pastoraadiaia õunapuuhalgude soojuses. Kuigi mõni puu on oma loomuliku lõpu leidnud, hakkab silma, et õunasaak on siinkandis erakordselt rikkalik. Enno Tanilas on rahul ka oma uue kasvuhoone tomatisaagiga ja ees seisab viinamarjade korjamine. Istume koos Karula kirikus ja räägime tänulikkusest.

Õige tee
Enno Tanilas tuleb tihti kirikusse, hoides meeles psalmisõnu: Tänagem Issandat, sest tema on hea ja tema heldus kestab igavesti! Ja ära unusta ära tema heategusid! «Viimasel ajal mõtlen eriti: ära unusta tema heategusid. Kui nurisemise kiusatus tuleb, siis peab Issanda tegude poole pöörduma ja siis saad aru, et tänades oled jälle õigel rajal,» ütleb Tanilas vaikselt.
Ta tunnistab, et kui keegi oleks 1995. aastal talle kasvõi läbi hämara väikse ruudukese näidanud seda kirikuhoonet, siis poleks ta uskunud, et see on võimalik. Ometi valmis kirik Jumala abiga 1997. aastal. Ja kogudus, mis pole küll suur, on jätkuvalt olemas ning tal on oma kindel koht kogukonnas. Ühtegi jumalateenistust pole tänu Jumalale viimase 23 aasta jooksul ära jäänud inimeste puuduse tõttu.

Oma aiast või ise tehtud
Lõikustänupühal on Karula Maarja kogudusel kombeks pärast jumalateenistust kiriku ülemises toas armastussöömaaega pidada. Igaüks toob midagi kaasa. Kuigi ka siinkandis olevat aiapidamine vähenenud, on tavaks, et and on oma aiast või ise tehtud. Isekeskis lauldakse, mälestatakse lahkunuid, ollakse osaduses.

Sisemine hoiak
Varem olnud mitmeid, kes valmistasid kõne ette. Näiteks oli Kaika Laine üks neist, kes ütles pika kõne, mille lõppu kuulus alati ka Keldi palve stiilis võrumaine palve ja õnnistus. Ka viimastel aastatel on Enno Tanilas ärgitanud, et laske vaimutuuled puhuda, aga veel pole uusi kõnelejaid antud.
Leiame ühiselt, et tänu on sisemine hoiak. Eeskujusid pole diakon Tanilasel vaja kaugelt otsida: «Minu ema. Ta on isetu kui ingel. Ta on nii isetu, et see teeb vahel lausa jõuetuks. Olen emale lõpmata tänulik, et tema on tänulik. Ta oskab tänada selliste asjade eest, mida mina üldse ei taipa ega näe. Ta on mind õpetanud nägema.»
Mõtiskledes, kas tänu Jumala ja inimeste vastu on samatähenduslikud, leiab ametivend, et ehk on ühisosa: soov olla lähedal. Tänu Jumala vastu väljendub soovis olla Jumalaga seotud, olla tema lähedal. Tänulikkusega inimeste vastu on sama. «Kui mõtlen ema, abikaasa, lähedaste sõprade peale, siis olen neile tohutult tänulik ja mul on soov olla lähedal,» ütleb Tanilas kaminas tuld segades.
Kiriku peale mõeldes meenutab diakon Tanilas hiljutist palverännakut Harju- ja Läänemaale.

Väga hästi
Ühes sõbraga sõideti varem käimata kirikute juurde ja palvetati palveteekonna laule pühakodade ukselävede ees. «See retk korrastas ja pani mõtlema. Tegelikult on meil väga hästi!
On vaimulikke, kes teevad uskumatult head tööd. Näiteks Märjamaal on Illimar Toometil igal hommikul missa. Või mida Ristil Annika Laats on teinud: vaikuse varjupaik, puhastatud ristid, korras kogudusemaja. Parem on näha, kui sada korda kuulda! Ma arvan, et kogudused pole meil kunagi olnud niivõrd tegusaid inimesi täis! Viimasel ajal otsin seda, mis rõõmustab. Mida sa otsid, seda ka leiad,» meenutab Tanilas hea meelega kogetut.

Elav leib
Elva jõel Hellenurmes on veski, kus saab elava veega jahu jahvatada. Veski perenaine öelnud kord kurvalt, et kui aus olla, on see jahu suveniir, mida saab kaasa osta. Ometi olla sellest jahust küpsetatud leib kõige maitsvam, mida Enno Tanilas on saanud: «Vahel tundub, et elav leib, mida Jeesus annab, võib ka muutuda suveniiriks. Ei tahaks kunagi näha, et meie kirik peaks tegelema aktiivse suveniirimüügiga. Janused ja näljased leiavad tee!
Ove Sander kunagi rääkis, kuidas üks inimene muretses, et ta pole kunagi nii puhas, et tulla armulauale. Sander vastanud, et siis ei saagi keegi tulla, sa ei saagi kunagi nii puhtaks, see ongi nende jaoks, kes igatsevad, et ütle üksainus sõna ning su hing saab terveks.»
Kätlin Liimets

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)