Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Tammsaare ja Jumal

29.03.2006 | | Rubriik: Persoon minevikust

Anton Hansen Tammsaare (1878–1940) on
kahtlemata üks nendest eesti 
kirjanikest, kes ise jõudis palju kirjutada, kellest endast tänaseks on
palju kirjutatud ja kellest ka tulevikus tõenäoliselt veel palju kirjutatakse.

Põhjusi on mitu, kõige olulisem vist see,
et just Tammsaarest on ikka leitud midagi ürgselt eestilikku, midagi nn
identiteediga seostuvat või vähemalt seostatavat. Sageli mainitakse selles
seoses teatavat põhimõttelist skandinaavialikkust (aga eestlased tahavad
praegugi kuuluda just skandinaavlaste kilda!): 
talupoeglikkust, õigusejanu, omapärast töö-armastust ą la  «tee tööd, küll siis tuleb ka armastus» jne.
See on kindlasti õige, kuid mitte ammendav.

Inimesena Jumala ees

Tammsaare on suurem igasugusest
skandinaavialikust talupojamentaliteedist ja töötegemise abil tekitatavast
armastusest.  Tema teostes on  üllatavalt 
palju  just seda ehtvenelikku  – 
teoloogilist! Jumala-probleemist lähtuvat! –  maailmamudelit, mille tuntuim esindaja oli
Fjodor Dostojevski (1821–1881). 

Ei ole juhuslik, et Tammsaare kõige
olulisemaks tõlkijatööks oli viimatimainitu romaani «Kuritöö ja karistus»
eestindus, mis ilmus 1929, st samal aastal kui «Tõe ja õiguse» 2. osa, nn
Mauruse kooli lugu, millel on vägagi otseseid kokkupuutepunkte Dostojevski
tekstidega. Küsimus on eelkõige inimese olukorrast Jumala ees, inimese Jumala
suhtest. 

Tammsaare oli oma kujunemisaastail ikkagi
Vene keisririigi alam ja tema venelastest eakaaslaste hulgas oli 20. sajandi
alguskümnendeil Jumala-probleemidega tegelemine ülimalt aktuaalne. Meenutagem
siinkohal nn jumalaotsijaid (vk ‘bogoiskateli’) Dmitri Merežkovski, Sergei
Bulgakov, Nikolai Berdjajev jt ja nn jumalaehitajaid (vk ‘bogostroiteli’)
Maksim Gorki, Anatoli Lunatšarski jt. 

Mis on tõde

Tammsaare suhtumine kirikusse ei olnud just
kõige positiivsem, maetigi ta Tallinna Metsakalmistule ilmalikult. Ometi on
tema loomingus teoloogilised probleemid tihtilugu esikohal. Piibel oli tekst,
mida Tammsaare kõige rohkem n-ö kasutas.

Võtkem konkreetse näitena kasvõi tema
näidendid  «Juudit» (1921)  ja 
«Kuningal on külm» (1936) – mõlemad on Piibli-ainelised, kujutavad endast
teatavate piiblitekstide tõlgendusi/kommentaare, põimuvad teatavasse (eelkõige
eestikeelsesse!) teoloogilisse diskursusse.

Läbivalt kõlab Tammsaare loomingus kristlik
imperatiiv «usu!», st et tema tegelased 
loodavad korduvalt «uskumise» kui kõikelahendavale ja  -õigustavale olemisviisile.

Nii öeldakse juba jutustuse «Raha-auk»
(1907) peategelasele Liivamäe Mardile nägemuses: «Mitte kaevamine, vaid usk,
mis kaevamise juures on, toob varanduse maa seest välja, ilma usuta on
kaevamine paljas kaevamine.» Mart ise kinnitab: «Kindel usk tõstab mäed paigast
ära. Kui ka minul kindel usk on, siis pole mu vaev asjata.» 

1910 avaldas Tammsaare aga juba pala
«Tõde», milles Tõel hakkas maa peal halb ja ta läks taeva, kus ta lõpuks jõudis
Jumala ette: «Aga mees, kes Jumala jalgade ees istus, ütles Tõele: «Sa seisad
kui roomlane, aga miks tuletab sinu nägu metslast meelde?» – «Ma olen Tõde,»
kõlas suureline vastus. – «Mis on Tõde?» sõnas mees vaikselt ja laskis omale
vett tuua ja pesi oma käsi.» 

Teatavasti on Piibli kesksemaid küsimusi,
mis on tõde. Selle esitas muu hulgas ka Pontius Pilatus Jeesusele: «Siis ütles
Pilatus tema vastu: Siis oled sa ometi kuningas? Jeesus kostis: Sina ütled, et
ma olen kuningas. Ma olen selleks ilmale tulnud, et ma tõele tunnistust
annaksin. Igaüks, kes tõe seest on, kuuleb minu häält. Pilatus ütleb talle: Mis
on tõde?» (Jh 18:37–38)  

See oli ehk Tema

Õiguse probleemi toob Tammsaare
otsesõnaliselt esile aga 1915 miniatuuris «Kärbes, prussakas ja ämblik». Pole
siis ime, et ta suurromaani pealkirjaks sai just «Tõde ja õigus», milles
keskseks tõuseb Jumala-probleem.

Pöördeliseks selles plaanis on suurromaani
2. osa. Siin saab Indrek Paasile osaks omalaadne nägemus, mida võiks ka
ilmutuseks nimetada. Nimelt pärast seda, kui härra Maurus on Indreku
jumalasalgamise pärast oma koolimajast välja visanud, paneb viimatinimetatu oma
kasti plangu kõrvale, ning edasi kirjutab Tammsaare:   «Uuesti välgatas kuski härra Mauruse hall
habe, välgatasid tema luuravad silmad, mis vahtisid üle prillide.

Tema selja taga seisis keegi teine, kel
veel hallim habe kui Maurusel endal, aga kui Indrek tahtis teda lähemalt
silmitseda, kadus ta ühes vana Maurusega. «Küllap saame elus veel kokku,»
lausus Indrek nagu iseend lohutades või neid ähvardades, kes nii ruttu kadusid.
Aga tema lootused ei läinud täide, sest härra Maurust ei näinud ta enam kunagi.
/- – -/ 

Aga selle teisega, kes seisis oma halli
habemega Mauruse selja taga, sellega oli teine lugu: temaga sai Indrek varsti
kokku, vististi juba  täna õhtul. Aga
temaga oli see hull asi, et kunagi ei tea õieti, millal sa temaga kokku saad.
Ainult tagant järele võib-olla aimad alles, et see ehk oli tema.»

Suurromaani 2. osa viimastel lehekülgedel –
kohe pärast eeltsiteeritud lõiku  –  juhtub  
sõna otseses mõttes  ime: Indrek
Paas  loobub jalutu Tiina pärast oma äsja
leitud tõest, et Jumalat ei ole olemas. Indrek väidab nüüd, et Jumal on ikkagi
olemas ja saadab oma inglid Tiina juurde. Selle peale hakkabki jalutu Tiina
käima, tema jalad saavad terveks.

«Tõe ja õiguse» 2. osa  paaril viimasel leheküljel astub Indrek seega
Kristuse rolli – tegi ju Kristuski jalutuid terveks ja lohutas neid, kes
vaevatud ja koormatud. Seega vihjab Tammsaare siin varjamatult Uuele
Testamendile.

Tööriist Looja käes

Ka Dostojevski romaanis «Idioot» on
peategelase vürst Mõškini varjamatuks analoogiks Jeesus Kristus. Ent kes ikkagi
oli see «keegi teine», kes tsiteeritud lõigus seisis Mauruse selja taga ja
kellega Indrek Tammsaare sõnul sai kokku «vististi juba täna õhtul»?

See oli Jumal. Teist võimalust ei ole.
Seega langeb Indrekule osaks n-ö transtsendentne kogemus, ilmutus – ta näeb
Jumalat ja isegi räägib temaga. Niisiis –  
«Tõe ja õiguse» tegelaskonda kuulub ka Jumal. Enamgi veel. Jumal sekkub
otsustavalt «Tõe ja õiguse» sündmustikku.

Ootuspäraselt leiab ka vana Vargamäe Andres
«Tõe ja õiguse» 5. osa 9. peatükis, et inimene on vaid tööriist Jumala käes,
Andrese meelest kas siis mätta- või turbalabidas. Nii see võibki olla  – 
inimene kui tööriist, kui Jumala labidas.

Ent Andres ei suuda unustada Tammsaare
teoloogia põhimõistet – õigus: «Nagu jumal kõrgem inimesest, nõnda ka tema
tööriist kõrgem inimese tööriistast. Ja selles oma kõrguses teiste tööriistade
seas läheb inimene kõrgiks. Ta läheb uhkeks oma tõe ja õiguse peale ja sellest
tulebki siis vänklemine. Inimene vänkleb ja unustab, et ta on ikkagi ainult
tööriist siin ajalikus ilmas, ning ta hakkab oma õigusega tülitama jumalat  – oma tööriista-õigusega. Nõnda on kõrgi
inimesega.

Ja ma ei saa veel tänapäevani muidu, kui
pean aina oma tõe ja õiguse peale mõtlema, kui tuleb Pearu meelde, nii nõrk ja
kõlbmatu olen ma jumala tööriistade seas. Mõtlen oma pikki aastaid ja kõike,
mis ma teind ning näind, ja usun, et kui ma algaks oma elu Vargamäel uuesti,
siis hakkaks just vanast otsast peale – hakkaks oma inimese õigusest peale. Niisuke
jumala tööriist olen mina.»

Niisiis – Tammsaare teoloogia lähtub
(luterlikust?) arusaamast, et on olemas kaks teineteisega kattumatut õigust,
Jumala (looja)õigus ja inimese (tööriista)õigus. Ja on ka olemas (surma)patuna
inimese kõrkus. Ja on olemas ka tammsaarelik lootus (või teadmine?)
õigeksmõistmisest usu läbi.

Õndsakssaamise hind

Tammsaare teoloogia lõpeb siiski
«Põrgupõhja uues Vanapaganas» (1939), kus ta saadab kuradi inimesena maa peale,
et lahendada õndsakssaamise probleem. Tegemist on Uue Testamendi dogmaatika
nihestamisega Jumala inimeseks saamisele vastandatakse kuradi, saatana
(romaanis eestipärastatud Vanapaganaks) inimeseks saamine. Küsimus on põrgu
otstarbekohasuses. Küsimus on armu 
ulatuvuses.

Apostel Peetrus, kes teostab nn võtme
meelevalda (potestas clavium), ütleb ju tammsaarelikule kuradile/Vanapaganale:
«Kui elad maa peal inimesena nõnda, et saad õndsaks, siis on sul õigus hingede
saamiseks igavesest ajast igavesti. Aga kui sa inimesena surres lähed põrgu,
siis kaotad  hingede saamise õiguse
igaveseks ajaks. Veel enam: sinult nõutakse isegi varemalt saadud hinged
tagasi, nii et põrgu jääb täiesti tühjaks inimhingedest.»

Tammsaare jätab põrgu-küsimusele lõplikult
vastamata. Jääb ainult lootus, jääb ainult Peetruse tammsaarelik lohutus: «Ehk
saad ometi õndsaks, nii et võid põrgut edasi pidada.» 

Meie küsime siinkohal – millist põrgut? Kas
Eduard Wiiralti poolt juba 1930–32 graveeritud «Põrgut»? Või midagi
rahvuslikumat? Või midagi liberaalsemat? See on igatahes koht, kus Tammsaare
koos oma teoloogiaga katkeb. Tõepoolest. Me oleme  täna 
tammsaaretult  laotatud Jumala
ette.

Toomas Liiv,
kirjandusteadlane

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)