Esileht » Arvamused » Arvamus »

Taltsutatud ja metsik teoloogia

04.05.2010 | | Rubriik: Arvamus

Toomas Paul. Seitse sabasulge. Kirjastus Pilgrim, 2009.Ajalugu tunneb mitmeid näiteid, kuidas on püütud kokku koguda kogu maailma tarkusi.
Algselt on seda proovinud andekad üksikisikud, parimaks näiteks ehk Aquino Thomase «Summa theologiae», hiljem on seda üritanud mõttekaaslased, nagu näiteks prantsuse entsüklopedistid, kes püüdsid koguda maailma parimad mõtted «Entsüklopeediasse», mis oma rohkem kui kolmekümne köitega ületas mahult kõik seni ilmunud teosed.
Tänapäeval võime sarnase ettevõtmise analoogiks pidada «Wikipediat», mille autoriteks on juba tuhanded inimesed. Kõik kolm nimetatud tööd jäid või jäävad lõpetamata, mis on sellelaadsetesse ettevõtmistesse programmeeritud omadus.   

Katse kirjeldada inimeselooma

Samas võib ka üksikisik võtta endale suuri ülesandeid ja need lõpulegi viia. Eelmise aasta lõpul ilmunud Toomas Pauli raamatu «Seitse sabasulge» kaanel on väikses kirjas toodud üllitise eesmärk – katse kirjeldada inimeselooma.
Sellise eesmärgi seadmine tõi mulle silme ette stseeni Jaan Krossi suurromaanist «Kolme katku vahel», kus raekirjutaja isand Topff (keda romaani järgi tehtud filmis Heino Mandri meisterlikult kehastas) kinnitab Balthasar Russowi «Liivimaa krooonika» kohta: «Kuigi tõepoolest – ülesanne, mille tema enesele võtnud, on ju – minu keskpärase arusaamise järgi – ühe mehe kohta häbematult ja otse Jumala kiusamiseni suur.»
«Seitsme sabasule» üle mõtisklema asudes tahaksin kohe alguses nentida: hoolimata sellest, et maailm on pihustunud sadadeks eriteadusteks, otsib inimene tõenäoliselt ikkagi oma maailmavaates tervikut. Inimese kirjeldamise puhul on terviklikuks arusaamaks olulised nii bioloogiline kui kindlasti ka filosoofiline ja teoloogiline külg.
Mulle tundub, et üks hea näide intuitiivsest terviklikkuse otsimisest on aastalõpuintervjuu Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Richard Villemsiga (Päevaleht, 30. detsember 2009), kus ta inimese geene kirjeldades arutleb ka Augustinuse pärispatu mõistmise üle: «Püha Augustinuse arutlus pärispatust kuulub, igati õigusega, kristliku kultuuri varamusse. Tema probleemiks oli seejuures ka küsimus: mis saab imikutest, kes surevad ristimata – jõuavad nad põrgusse või pärivad taevariigi? Defineerides mõiste ümber: kas pärispatt on meile geneetiliselt kaasa antud?»

Väljub julgesti traditsioonilisest

Sedasama terviklikkuse otsingut süstemaatilisel kujul esindab ka «Seitse sabasulge», kus inimese kirjeldamiseks vajalikud bioloogia, teoloogia, psühholoogia, ajaloo ja ka teiste teaduste andmed kooskõla moodustavad. Sellele lähenemisele sümboolset nime otsides jõudsin «Seitset sabasulge» lugedes järgmise tekstilõiguni (lk 180): «Hundi kasvu koera labradori retriiveri aju on viiendiku võrra väiksem kui tema metsikul sugulasel, see on sama suur kui kolmekuuse hundi aju.
Armastus inimese vastu on koeral muutunud instinktiivseks. Iga lemmikloom käitub nagu oma esivanema alaealine väljaanne.» Et autor on eelkõige teoloog, kes aga ei ole ühe teadusharu poolt «taltsutatud», sobiks ehk eelnevast näitest lähtuvalt raamatus viljeldavat laiapõhjalist lähenemist nimetada metsikuks teoloogiaks.

Võimalikud lähenemised ja valikud

Niisiis, metsikut teoloogiat esindav «Seitse sabasulge» väljub julgesti traditsioonilisest või siis taltsutatud lähenemisest inimesele ning minu meelest on sellise lähenemise üheks võluks, et see lõikab ära takerdumised ajastulisse pseudoteoloogiasse. Usun, et paljude jaoks kahandab religiooni tõsiseltvõetavust asjaolu, et kõige valjemini kõlavad usulised teemad panevad neid õlgu kehitama.
Toon kujuka näite oma igapäevatööst. Nimelt kasutan oma koolis õpetades teatud probleemide illustreerimiseks ka Simpsonite multifilme; sealne irooniline kriitika on enamasti suunatud just stereotüüpse ja taltsutatud lähenemise vastu usulistes küsimustes. Näiteks dialoog ühe seeria lõpus, kui on lõppenud Homer ja Bart Simpsoni katse minna üle katoliiklusse.
Bart Simpson kuulutab: «See kõik on ju ristiusk! Väiksed tobedad erinevused pole midagi suurte tobedate sarnasuste kõrval!» Talle vastab alati usualdis Ned Flanders: «Keskendume parem koos ühiste vaenlaste hävitamisele, homode ja tüvirakkude kasvatamise vastu.»
«Seitse sabasulge» on lohutus inimestele, kelle jaoks teoloogia kasutamine ei peaks piirduma fundamentalistlikku lähenemist esindava Ned Flandersi kirjeldatud probleemidega.
Toomas Pauli raamat toob meieni võimalikud lähenemised ja valikud viimasel kümnendil taas teemana teravamalt üles kerkinud religiooni ja loodusteaduste vahekorrale: «Jumala kavatsustest rääkimine ei välista põhjuslike seoste teaduslikku kirjeldamist» või vastupidiselt, tänapäeva vast kõige tuntumat ateisti Richard Dawkinsit tsiteerides: «Pole olemas mingit hinge või vaimu poolt juhitud elutungi /../ Elu koosneb tegelikult üksnes tohutust hulgast baitidest digitaalsest informatsioonist.» (Lk 188–189).
Mõne aasta taguses Eesti Päevalehe intervjuus «Füüsik Enn Kasak otsib jumalavallatust teadusest Jumalat» (25.02 2006), vastas Enn Kasak küsimusele, kas ta on jumala ja teaduse ühendamisega hakkama saanud: «Jumal ja teadus ei ole ühendatavad sel viisil nagu liiv veeklaasis. Kui segaja käsi väsib, vajub liiv põhja.»
Leian siin olulise seose Toomas Pauli raamatutega. Tuleb loota, et meister ei väsi liiva segamast ja sellealast valgustustööd tegemast.

Toomas Jürgenstein

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)