Tallinna vanalinna avastamas ja kaitsmas

29.03.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Kunstiajaloolane, kunstiteaduse magister
Sulev Mäeväli (70) töötab Tallinna Linnamuuseumi teadusdirektorina 1991.
aastast.

Sulev Mäeväli

Kunstiteadlane mag Sulev Mäeväli on 15
aastat juhtinud Tallinna Linnamuuseumi teadustööd.

Küsimus, kas teadusdirektor tegeleb kogu
aeg teadusega, võtab Mäevälja suu muigele. «Eks siin tuleb kõike teha.
Hommikul, kui tööle tulen, lähen kõigepealt maalihoidlasse niiskust mõõtma. See
on igahommikune tegevus, mis kestab nii tunnikese. Siis hakkan tegema
igapäevaseid töid,» selgitab ta.

Põhitöö on muuseumi teadustöö
koordineerimine eesmärgiga koostada 
aastaraamatuid. Linnamuuseumi kollektiiv on aga üsna väike ja artiklite
kirjutamise kõrvalt tuleb igaühel oma kogu hooldada, uurijaid teenindada ja
uusi näitusi kokku panna. Praegu on koostamisel näitus islamist.

Kodu-uurijad panid kokku Tallinna ajaloo

Tegelikult on Tallinna Linnamuuseum üks
suur muuseumide kogu, kuhu kuulub lisaks keskusele Vene tänaval ka foto- ja
lastemuuseum, Peeter I, Vilde ja Tammsaare muuseum, Jaani seek ja
sõjaajalooline Kiek in de Kök. Kuid ega muuseum ainult näitustega tegele,
linnamuuseumi juures on juba aastakümneid tegutsenud kodu-uurijate ring, kelle
osa oli suur siis, kui 1976. a ilmus Tallinna ajaloo I köide.

«Okupatsiooni ajal koondas see ring neid
inimesi, kes ei saanud ametlikult uurimistööga tegelda, sest olid olnud
represseeritud või vaadati neile muidu viltu, kuid siin n-ö isetegevuslikult
oli see võimalik,» selgitab Mäeväli.

Linnamuuseumi naabriks on Vanalinna
Hariduskolleegium, kellega koostööd tehakse, muuseumitöötajad on sageli ka
õpetajad. Ekspositsiooni koostades on arvestatud lastepärasusega: on ju
külastajate hulgas (möödunud aastal 20 000) palju koolilapsi. Märkimisväärne
hulk külastajatest on ka baltisakslased.

Muuseumi kogud täienevad pidevalt. Tehakse
kingitusi, ka ostetakse – prioriteet on linna ajalugu. Sulev Mäevälja, muuseumi
kunstikogu hoidja, huviks on maalitud linnavaated eelmise sajandi teisest
poolest. Kahjuks juhtub sageli, et just lähiminevik on halvasti esindatud.

Tegelnud nii kiriku- kui rahvamuusikaga

Kiriku juurde leidis Sulev Mäeväli tee juba
lapsena. Loksa lähedal sündinud poisi võttis vanaema ikka pühapäeviti kirikusse
kaasa. Leeris käis Hiiumaal Kärdla koguduses ja jäi ka koguduse koori laulma.
«Tallinnasse tulin 1959. aastal. Johannes Kappel oli minu hea tuttav ja tema
kutsus mind Toomkoguduse koori laulma, laulsin 
seal 17 aastat. Nüüd ma ise enam ei laula, kuid olen 21 aastat juhatanud
Tallinna setu koori Sõsarõ. Sinna sattusin täitsa juhuslikult.

Olin kümmekond aastat rahvamuusikaansamblis
Leegajus. Setu kooriga puutusin kokku Õpetajate Majas, neil oli juhatajat vaja
ja nii see läks. Setumaal mul juuri pole, kuid aastatega olen sealt palju väga
häid tuttavaid saanud. Aastas korra püüame ikka seal esinemas käia. Meie maa on
liiga väike, siin peab igaüks, kes suudab, tegelema mitme asjaga, muidu jääks
palju tegemata,» räägib Mäeväli oma rahvamuusikahuvist.

Suur huvi on Toomkiriku ajalugu

Sulev Mäeväli on lõpetanud Tartu ülikooli
kunstiteadlasena: ta oli prof Voldemar Vaga viimane õpilane. Magistritöö Püha
Miikaeli nunnakloostrist ehk Gustav Adolfi gümnaasiumi hoonest valmis 1990ndate
lõpul.

Tallinna ajalugu kahtlemata hästi tundva
inimesena on Mäeväli siiski tagasihoidlik: «Eks me kõik tunneme seda mingis
kindlas suunas, minul oli see esialgu linna elumajad. Praegune huvi on aga
Tallinna Toomkirik, millega olen seotud olnud ligi pool sajandit. Et kiriku
ehituslugu on küllaltki segane, igal uurijal oma versioon, siis praegu on minu
eesmärk uurida, milline nägi see hoone välja 14. sajandil.»

Teeneteristiga tunnustatud

Sulev Mäeväli on kunstiajaloolasena,
linnamuuseumi töötajana ja Baltisaksa Kultuuri Seltsi liikmena tunnustust
väärival viisil pühendunud Tallinna arhitektuurimälestiste kaitsele. 
Samuti on ta Eesti-Saksa ühisprojekti – Tallinna Toomkiriku vapp-epitaafide
restaureerimise – olulisemaid algatajaid ja edasiviijaid. Selle tänuväärt
tegevuse eest on Saksamaa Liitvabariik teda autasustanud teeneteristiga.

Sulev Mäeväli on pälvinud ka EELK aukirja
sakraalarhitektuuri uurimise ja tutvustamise eest.

«Saksamaa esimese suursaadiku Henning von
Wistinghauseni initsiatiivil alustati Toomkiriku epitaafide konserveerimist.
Kirikusse oreli vääri alla ehitati töökoda, sest epitaafidele mõjuks
kliimamuutus kahjustavalt. Töökoda on allunud nii muinsuskaitsele kui linna
kultuuriametile, kuid on nüüd juba pikka aega Sulev Mäevälja kureerimisel
linnamuuseumi osa.

«Läheb veel umbes kolm aastat, siis on kõik
epitaafid ja kenotaafid korda tehtud. Terve kogu on 106 tükki, paar neist on
praegu Niguliste kirikus, kuid loodame need ka Toomkirikusse tagasi saada. Meie
ei restaureeri, vaid konserveerime. Kas restaureerimine ka järgneb, see oleneb
rahast. Meid finantseerib linn, kolm viimast aastat ei ole summat suurendatud,
kuid elu on kõvasti kallinenud,» on Mäeväli tuleviku osas murelik. Ent
Toomkiriku uurimine jätkub, seal on veel palju saladusi peidus, näiteks
põrandaalune on täiesti uurimata.

Vanalinna ei tohi ümber ehitada

Sulev Mäeväli on ka tuntud hea
ekskursioonijuhina. Toompäevadel on tema ekskursioonid alati rahvarohked olnud.
Üks tema lemmikobjekt on endine Püha Miikaeli kloostri kirik – Issanda Muutmise
peakirik, kuhu ta muinsuskaitsekuul rahvast viib. Mäeväli peab seda hoonet
kõige vanemaks kirikuks Tallinnas: see kahevõlviline hoone ehitati 13. sajandi
viimsel veerandil.

«Paremaks on läinud see, et linnas on
hakatud rohkem remontima, majad näevad ilusamad välja. Kuid kahjuks kiputakse
palju ka ümber ehitama, näiteks katusealuseid täis ehitama, see aga ei lähe
mitte,» ütleb aastaid Tallinna arhitektuuriväärtuste kaitsega seotud Mäeväli.
Kõrghooned Maakri tänava kandis teda ei häiri, kuid vanalinna ligidusse need ei
sobi, kindlasti mitte ka Viru hotelli juurdeehitus.

Tiiu Pikkur

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)