Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Tallinna Peeteli: kakskümmend aastat inimlikku kogudust

12.06.2013 | | Rubriik: Kirikuelu

Peeteli kogudust ei iseloomusta liikmete hulk, vaid üksmeel, jõud ja sotsiaalne suund. 9. juunil tähistas kogudus oma taastamise 20. aastapäeva, õnnistades kirikukella.

Kogudusel on avatud päevakeskus ning lastekodu, kus töötab pühendunud ja vastutustundlik meeskond, ühiseks eesmärgiks toetada vaesuses ja ebasoodsas kasvukeskkonnas elavate laste haridustee jätkumist. Niisuguseks on kujunenud Peeteli koguduse üldtuntud nägu.
Muidugi on Peetelis kõik «nagu kõigil teistel»: ilus valgusrikas kirik, isegi torn ja kirikukell, mis on praegu küll veel kirikusaalis ja ootab ülespanemist. Igal pühapäeval toimub teenistus, töötab leerikool, memmedering, väga otsitud lastehoid, laulukoor on väga innukas. Kuid see kõik pole tulnud ise, paari allkirja andmisega pangas, vaid Peetelile Issanda näidatud teed on olnud üsna erilised.
Vähem teatakse, et väike kogudus on erakordselt kokkuhoidev, koguduse vaim Taevaisale ja headele inglitele lootev, õnnistust on järjest kogeda saadud ning tuleb üha rohkesti. Peeteli inimesed räägivad sellest nagu igapäevasest praktilisest asjast, mitte kui meditatiivsest kogemusest eraklas. Avo Üprus iseloomustab oma kogudust: «Imeline kooslus, kus igaühel on tähendus ja olulisus. Kogudus julges võtta endale vastutuse olemas olla, edasi minna, teha nimelt seda, mida elu nõuab, ja see on oluline. Need, kes ei julgenud, distantseerusid.»
Ta peab silmas kõigepealt murrangulisi aastaid 1997–1999, kui lastekodu sisuliselt alguse sai ehk siis seal ööbima hakati. «Osa vahepeal eemaldunud koguduseliikmeist on meie juures tagasi. Siit on õppida teistel – mitte karta erimeelsusi, mitte loobuda oma kutsumusest ja visioonist, mitte solvata ja ära põlata teisitimõtlejaid, aga anda neile aega «kõrbeskäiguks» ja kui aeg täis saab, siis kutsuda osalema.»
Koguduse juhatuse esimees Mati Sinisaar: «Õpetaja Avo Üprus rääkis meile tulles, et kogudus peaks aitama kanda ka sotsiaalset vastutust ühiskonnas ning kirik võiks töötada abivajajate teenistuses 24 tundi ööpäevas. Ta rääkis inimlike inimeste inimlikust ühiskonnast. Tema sõnad mõjusid paljudele, sellisele võimalikule kiriku sotsiaalsele rollile ei olnud Eestis eriti tähelepanu juhitud. Sel ajal ei olnud just kerge uskuda, et need sõnad on määratud täide minema.» Kuidas, ei teadnud siis täpselt keegi.

Varasemast ajaloost
«1962. aastal Eesti Telefilmi võttepaviljoniks muudetud kirikust pidi saama jälle pühakoda. 27. mail 1993 juhtis kirikuõpetaja Gustav Piir taasasutamiskoosolekut, kohal olid tollased Tallinna Jaani koguduse tegusad liikmed Marko Tiitus, Kristi Kiisk ja Nelli Vahter,» meenutab Helga Pork, üks Peeteli koguduse taasasutajaid. Pelgulinna rahvas, keda esindas Pelgulinna Selts, soovis oma linnajakku taastada ühes õpetaja korteri ning kõigi vajalike kõrvalruumidega 1938. a valminud kirikut.» Toona oli õpetajaks 1939. a Umsiedlung’iga Saksamaale lahkunud Roderich Bidder.
Kui 1993. aastal olid toimunud Peeteli kiriku nõukogu ja juhatuse valimised, kui sügisel algas jälle leerikool, siis oligi koguduse taastamisele algus tehtud.
Esimestel aastatel oli Peeteliga seotud mitmeid vaimulikke: Gustav Piir, Peeter Karma, Jaak Aus jt. Alates aastast 1995 tuli teenima õpetaja Avo Üprus. Diakonina on teeninud (2006–2011) Toivo Treiblut. Õpetaja Üprus: «Vahetult taastamisjärgne ajalugu on läbi uurimata ja kirja panemata. Minul pole selleks aega – mu eelistus on ajalugu teha, kuni jaksu jätkub.»

Tänavalastega koos ehitati kirikut
Stuudioks muudetud kiriku aknad olid kinni müüritud, torni polnud ollagi. Funktsionaalstiilis hoone oli seest mitmes kihis kroonuhalli ja tumerohelise õlivärvi all.
Mati Sinisaar meenutab märtsiööd 1997: «Mingil põhjusel sõitsime autoga öösel kella kahe ajal Kopli liinidel ja kohtasime üheksat last, kes, nagu selgus, olid näljas ja koduta. Ostsime samal ööl neile kesklinnast Kentmanni poest, mis lahti oli, süüa. Ka järgmisel õhtul läksime olukorda uurima, kaasas toit. Veendusime, et Kopli lagunenud majades varjusid kodutud lapsed.
Tol aastal viisime neile küll pidevalt süüa ja riideid ning korraldasime väljasõite loodusesse, aga saime aru, et see on tegelikult olematu abi, olukord tuleks lahendada nii, et neil oleks, kus elada, koolis käia – kõik elementaarne. Aga meil polnud võimalik seda pakkuda.»
Järgmisel aastal külastasid lapsed endisesse õpetaja korterisse rajatud päevakeskust, kuid pesemata, kasvatamata, kindla elukohata ei olnud nad valmis ei kooli minema ega veel jumalasõna kuulama. Nende vajadused olid elulisemad, algelisemad, sellest võis ruttu aru saada.
Mati Sinisaar: «Vanemad poisid aitasid meil kirikut remontida ning meie andsime neile tehtud töö eest (mitte enne!) süüa ja võimaluse kirikusaalis ja keldris ööbida. See aitas neil loobuda ka meelemürkide tarvitamisest ja täitis nende muidu tühja aega.
Vaat need (ta näitab fotosid – toim.) puberteediealised kodutud poisikesed lõhkusidki lahti tellistega kinnimüüritud aknad, nakitsesid kruvikeerajatega – sest paremaid vahendeid ei olnud – maha värvikihid. Nad tegid seda kõhutäie, hea sõna eest, selle eest, et neil oli, kuhu tulla, kellegagi rääkida, midagi teha.»
Arusaadavalt ei olnud kõik meeldiv ega hõlbus. Võita tooreks muudetud laste usaldust on titaani töö. «Kannatlikkus, armastus, usk ei tohi kunagi lõppeda ja ilma Jumala abita ei jaksaks iialgi seda tööd teha,» ütlevad kasvatajad Olesja Smudenkova, Mirjam Mukk ja Liia Nikiforov. Tegelikult on see pidev lahinguväli, iga Jumala päev väga praktiline ja avalik võitlus kurjaga.

Pöördeliseks sai aasta 1999
Olukord näis väljapääsmatu. Mati Sinisaar: «Pidime pealt vaatama, kuidas lapsed läksid ööseks jälle teadmata kuhu tegema teadmata mida. Ütlesime, et kes on nõus kooli minema, saavad päevakeskuse ruumidesse elama jääda ja 1999. aasta jaanuaris tegid kaks esimest tütarlast oma valiku, seejärel hakkasid tulema ka teised.» Aasta lõpuks elas endises õpetaja korteris ja koorirõdule rajatud eluruumides 12 last, päevakeskuse tegevus jätkus kirikusaalis ja kiriku eeskojas.
Avo Üprus: «Kirikusse elama võtmine oli selles olukorras normaalne otsus. Vajadus oli selge. Meil ei tekkinud hetkekski vaidlust ega kõhklust. Mäletan üksmeelt, pühendumust ja valmidust panustada. Ruumid ju olid, asi see neid korda teha oli!» Nii jäid mõned poised keldrisse madratsitele magama. Ei, mitte niisama! Tingimustel, et ei joo, ei «nuusuta», ei kakle ega lähe lõhkudes minema. Muidu süüa ega magada ei saa! Ja nii pikkamisi, samm-sammult hakkas kujunema praegu 20 last majutav lastekodu. Enamikust endistest lastekodupoistest on saanud ühiskonnas oma eluga toime tulevad täiskasvanud.
Kahjuks tuleb tõdeda, et vaesus ja kodutus Eestis pole kahanenud, vaid on kasvanud.
Avo Üprus: «Vaesus oli tollal nähtavam ja hirmsam, praegune hiilivam ja sööbivam. Siis oli kontrast suurem, tänaval hulkujaid lihtsam eristada. Samas ei peetud seda tavaliseks. Nüüd näib, et vaesusrisk ei kohuta inimesi, pigem paneb õlgu kehitama. Palju aitaks riiklik vaesuse leevendamise programm koos hariduse kättesaadavuse tagamisega vaestele lastele.»
Peeteli ei ole muutunud oma esialgses enesemääratluses sotsiaalkirikuna. Pole ka märgata, et ühiskond sellist kirikut vähem vajaks, ennemini üha enam.
Juune Holvandus

Peeteli kogudus
Sotsiaaltöö 12 a jooksul:
Üle 80 lapse on kirikust peavarju leidnud,
32 last on kas lapsendatud või elavad kasu- või hooldeperedes,
15 last on saanud naasta koju.
Tegevuskulud kaetakse annetustega:
eraisikutelt, kogudustelt, organisatsioonidelt Norrast, Rootsist, Soomest, Taanist, Šveitsist, Hollandist, Venemaalt, Saksamaalt, USAst ja Eestist.
Toetajad:
Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuamet, sotsiaalministeerium, Tallinna noorsooamet, Põhjamaade Ministrite Nõukogu.

 

Pildigalerii:

 

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)