Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Tallinna orelifestival Tallinna Jaanis

10.09.2008 | | Rubriik: Kultuurielu, Muusika

Maailma kümne parima organisti hulka kuuluv hollandlane Peter van Dijk. Foto: Monika Reedik

Tallinna Jaani kiriku puhta kajaga akustika annab seal esitatavele muusikale lisaväärtuse, mis teeb pühakoja orelifestivali toimumise paigana eriti sobivaks.
Kui 1913. aastal valmis Jaani kirikus August Terkmannil tema esimene suur ja moodsate nippidega varustet 50 heliseva registriga pill, kujunes see sama meistri Estoniasse ehitatu kõrval August Topmani ja Peeter Süda üheks meelisinstrumendiks. Estonia orel hävis 1944, Jaani oma aga väsis ajapikku. Paratamatult tuli viimane lõpuks lahti võtta, pakkida ja kapitaalremonti saata. Ilma orelita suured kogudused toime mõistagi ei tule, sestap telliti varmalt Martin ter Haseborgi firmalt küll märksa tagasihoidlikum, kuid siiski 17 registriga nn kooriorel.
Valmis see 2006/2007 ning disponeeriti sobilikuks eeskätt barokkmuusika tarvis. Eks seda kavade koostamisel tavaliselt ka silmas peetakse – nüüd Tallinna orelifestivalidel kolmandat puhku järjest. Võimsate arenduste ja kirevate impressioonide asemel jagub meditatsioonilisemat mängida küllaga.
Juba mullu planeeriti Jaani kaheksa menukat üritust, sedasi tänavugi, avaürituseks festivali missa 3. augusti hommikul. Kinnitagem siinkohal, et kõigele järgnevalegi andis avasõnadega sooja tonaalsuse praost Jaan Tammsalu. Õhtul astusid üles saksa organist Stefan Palm, Eesti Rahvusmeeskoor ja Tallinna Kammerorkester, juhatas Andres Mustonen. Omad on teada, Stefan Palm pikema mälu korral ka, sest astus nii 1989., 1991., 1993. kui ka 1997. aasta festivalil üles vägagi mitmes saalis.
Kava iseenesest äratas suuri lootusi. Esitatavat raamisid orelisuurvormi osad – Bachi tokaata ühelt ning fuuga F-duur (BWV 540,1 ja 2) teiselt poolt –, see pole kava ülesehituse võttena enneolematu, oli nüüd oma sidususega hoopis kenasti mõjus. Omaette päädis Thomas Daniel Schlee (1957) «Der Kreuzweg unseres Hern und Heilandes» orelile ja keelpillidele op. 52, seda nii suurtsükli enda kui esituse kvaliteediga.
Seevastu Orlando di Lasso moteti «Prophetine Sibyllarum» esitus valmistas sügava pettumuse. Vähe sellest, et kõla sai lame (ehk tulnuks pisutki kasu väiksemast, valitud koosseisust?), täielikult sumbus pea kogu peen, Lasso endagi kohta keerukas kromatismiderohke polüfoonia. Kuuldavasti tuldi välja kunagise esituse ülessoojendusega üheainsa prooviga (!). Põhjused põhjusteks, kuid meistritööd ei tohi solvata, pealegi rahvusvahelise ootepõnevil publiku ees.
Mitmekesine muusikavalik
Piret Aidulo on tõusnud tasapisi ja ambitsioonitult meie parimate kontserteerijate ritta. 4. augusti kava alustas ta pidulikult Buxtehude prelüüdiga D-duur (BuxWV 139), seejärel vaheldusid vaiksemad ja tüsedamad palad, sekka põimusid naturaalses maheduses tromboonipartiid Aabi Ausmaalt. Sümpaatses mahus oli esindatud uuem vähekuuldud eesti muusika (Marguste, Remme, Vähi ja Sisask), Bachist valis Piret kavva «Piéce d´Orgue» (BWV 572), kus keskmise osa alla breve mängis ta miskipärast nelja peale, mis tundus seetõttu mõneti aeglane.
Esileküündivaimad olid Gardner Readi (1913–2005) «De Profundis» tromboonile ja orelile op. 71 ning Peeter Vähi «Kuuvikerkaare laul» (kuigi sellelt orelilt ootuspärast värvikust ei saa nõuda), samuti lõpuloona 4. osa Sisaski orelisümfooniast «A Geminorum Kastor» finaalipärase loogilise paisutusega.
Aare-Paul Lattiku interpretatsioon ja valikud on alati huvitavad. 5. augustil vaheldas ta Paul Hindemithi «Esimese orelisonaadi» osad (1. ja 2. ning 3.–4.) Cécile Corbeli laulu ja keldi harfimänguga – seega teine n-ö miksitud kava järjest. Vanade prantslaste (Couperin, Marchand) kõrval kõlasid Bretagne´i päritolu noorelt lauljalt-heliloojalt heebrea, türgi, šoti ja keldi lauludele lisaks tema enda omad. Mõistetamatu vaid, miks oli vaja harfi õrnkaunist tämbrit võimendamisega moonutada? Lattiku Hindemithi-esituse loevad asjatundjad aga kogu festivali üheks kõrghetkeks orelimuusika vallas.
Orel, viiul ja kitarr
Andres Uibo, Heiki Mätliku ja noore viiuldaja Mari-Liis Uibo pakutu (6. VIII) oli helisevamaid Jaanis kuuldust. Esimesed on tuntud partnerid, Andrese tütar Mari-Liis on 18aastasena (!) juba Viini Muusika- ja Näitekunsti Ülikooli II kursuse üliõpilane ja partneriks isa kavades mitu hooaega. Omab kaunist tooni (Pärdi «Peegel peeglis» – pikkade nootide kandvus!) ning tehnilist puhtust (Uibo «Bach peeglis»). Uibo kõrvutas julgelt enda ja Pärdi palasid, mida aga ei maksa väljakutseks pidada, pigem austuseks ühele teda innustanud vaimsusele.
Kitarri kasutamine Uibo «Apocalypsis Symphony» 4. osas («New Jerusalem») kahtlemata mitmekesistas orgaaniliselt sooloorelile kirjutatud originaali. Seevastu Pärdi «Fratresis» jäid kitarri tämber ja kandvus toonusetuks, isegi võõraks eeskätt Hortus Musi­cus’e paletiga võrreldes. Taas asus kava Bachi-raames: alustati Adagio’ga sonaadist sooloviiulile g-moll (BWV 1001) ja lõpetati fuugaga g-moll orelile (BWV 542,2), mõlemad heatasemelises esituses.
Tõeline tarkus on vaimne
Nüüd lühidalt kahest orelikorüfeest, keda loetakse maailmas kümne esimese hulka (A. Uibo): hollandlasest Peter van Dijkist (7. VIII) ja ameeriklasest James David Christiest (8. VIII). Van Dijk pakkus isepärase kolmejaolise kava, mis algas Buxtehudega, jätkus Bachiga ning lõppes küsitava autorlusega Bachiga. Kõigis kõlas ka koraaliprelüüd «Vater unser in Himmelreiche», kõik kolm ise nägu ja tegu ning kaunid nii tähenduses kui esituses.
Samuti kuulsime sama Buxtehude prelüüdi D-duur, mida mängis Piret Aidulo, kvaliteedis võrrelda ei oskagi (mis näikse plussiks meie organistile). Üheks esitaja mõjujõu mõõdupuuks on seegi, kui ka vaid keskmise kuulamiskogemusega inimene seesmiselt vakatab.
J. D. Christie võlus hollandi ja saksa barokiautorite tööde stiilipuhaste (väike)vormide mänguga. Lihtsust kaunistab tarkus, tõeline tarkus on aga alati vaimne. Kas pole see just Pärdi ja tema sõprade-interpreetide tunnustõde?
Festivali lõpetas Pärdi muusika
Viimane kava Jaanis (9. VIII) koosneski Arvo Pärdi muusikast pluss Toivo Tulevi Jeesuse sõnadest (Johannese evangeeliumis) inspireeritud teosest «Suvine vihm». Esitajateks Eesti Filharmoonia Kammerkoor Paul Hillieri juhatusel ja inglise organist Chris­topher Bowers-Broadbent (Annum per Annum, Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler, saated). Pärdist kuulsime nüüd esmakordselt Eestis «Morning Stari» (2007, a cappella).
Esitus lummas äärmise viimistletusega – ülimalt viimistletud oli kõik muugi, valitsesid heakõlalisus, tämbriline ja dünaamiline tasakaal. Võib nõustuda N.-E. Steinfeldi arvamusega (Sirp 15.8.2008), et tipphetkeks kujunes kontserdi lõpetanud «Salve Regina». Osundan: teose «lõpust õhku jäänud septim-intervall jättis pikaks ajaks meelde kontserdil kogetud muusikateoste tekitatud kõlalise ja vaimse avaruse ja avatuse tunde».
Lõpetuseks veel midagi Tallinna Jaani kirikust kui ehitisest. Teadupäralt ei evi too suuremat arhitektuurilist väärtust, sestap peeti 1930ndatel tõsist plaani selle arvel esindusplatsi avardada, uue hoone projektki oli Viru väljaku ja Pärnu mnt nurgale olemas. Teine lugu on ruumi akustikaga – see on üks paremaid Tallinnas, n-ö puhta, mitte määrdunud kajaga. Selles aspektis oleme õnnega koos, et kirikule kätt külge ei jõutud panna, nii õilistavad sealsed võlvid jätkuvalt sakraalmuusikat, mis oli festivalil ju valdav isegi instrumentaalmuusika osas – Rolf Uusväli näiteks tunnetas ka Bachi orelitöödes jumalikku puudutust: taolist muusikat võis luua üksnes sügavalt usklik inimene.

Ivalo Randalu
Honorar Kihelkonna oreli toetuseks

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)