Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Tallinna Jaani kirik  mälestusi 140 aasta tagant

12.12.2007 | | Rubriik: Kirikuelu

Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta! See kõnekäänd kehtib ka kirikus. Kui me hülgaksime oma koguduse mineviku, poleks tulevikus enam sama kogudust.

Meie kaunis Jaani kirik, kus kolmandal advendil pühitseme kiriku ja koguduse 140. aastapäeva, sisaldab õnneks mõlemat: vaadet tulevikku ja mälestusi minevikust.
Mida teame Tallinna Jaani kiriku ning koguduse 140aastasest ajaloost? Selle algusaja kohta annab huvitavat teavet ungari keeleteadlane Pál Hunfalvy, kes külastas Eestit 1869. aastal («Reis Läänemere provintsides». Tallinn 2007: lk 199jj).
Sisenedes kahe aasta eest valminud Jaani kirikusse jumalateenistusele, ei suutnud ta hoiduda üllatusest: «Nii täis kirikut pole ma juhtunud tavalisel jumalateenistusel veel nägema!» – Kas pole see tuttav ja oluline kogemus ka praegu: Jaani kirik on ikka rahvast täis. Ning just tavalistel jumalateenistustel!
Varem oli ungari külaline vaimustunud esimese eesti laulupeo avajumalateenistusest Tartus (1869). Kuid Tallinna Jaani koguduse puhul ta lisab: «Orel juhtis ja saatis laulu õige toredasti, kogudus aga laulis nii, nagu ma meil protestantlikus kirikus veel pole kuulnud lauldavat. Olin juba Tartus imetlenud heakõlalist kirikulaulu», ent seal lauldi enne harjutatud laule. «Siin aga laulab kogudus tavalisel pühapäevasel jumalateenistusel, mis on siiski hoopis midagi muud kui esinemine mõne erilise sündmuse puhul.» – Võiksime küsida: kas seegi pole tänapäevani märgatav, et meie kogudus laulab ning hindab väga muusikat ja laulu?
Samuti jätkab praegune kogudus endist palvetraditsiooni: «Jutluse lõpus laulab kogudus ühe salmi, kirikuõpetaja jääb nii kauaks kantslisse. Järgneb pikk palvus, mida tohutusuur kogudus suuremalt jaolt põlvitades kuulab või järele lausub, kuna tihedas summas istujad või seisjad ei saa paljudes kohtades põlvili heita.» – Praegugi on ju meie kogudusele iseloomulik küllaltki pikk palve pärast jutlust.
Kiidusõnu lausub Hunfalvy ka armulauatalituse kohta: «Kirikuõpetaja laul altari ees on tõesti tore – kohe näha, et tegemist on õppinud lauljaga. Rõdult aga vastatakse talle ja saadetakse armulauda seesuguse meisterlikkusega, et lähen üles lauljaid kaema. Orelit, mille pedaal ja kolm manuaali asetsevad üksteise kohal, mängib üks noormees. Rõdukaare ees istuvad lauljad: laulujuhatajast paremat kätt seitse meest, keskel kaks poissi, vasakul käel kaheksa neidu, kõik laulavad noodist. Kogu armulauajagamist saadab laul, millest aegajalt tõuseb esile kirikuõpetaja hääl, kui ta ühes käes karikat hoides teisega armulaualt lahkujaid õnnistab.» – Just nagu praegu: saadame ju endiselt õnnistussõnadega ära armulaualisi meisterliku muusika saatel.
Mõndagi on ungarlase kirjeldustes muidugi erinevat: pruuniks värvitud pingid, kantsel ühe samba võrra kiriku keskpaiga suunas, vaimulike must talaar. Kuid põhiline on jäänud samaks ning peabki jääma samaks. Täis kirikut ja südamest tulevat laulu, head muusikat ja toekat jutlust, tõsist palvet ning õnnistust armulaual ei asenda ega hakka iial asendama miski. Õnnistagu Sind Jumal, Jaani kogudus!

Arne Hiob,
õpetaja

ImageTallinna Jaani kiriku ehitamise otseseks ajendiks oli tõsiasi, et traditsiooniliselt eesti kogudusele kuulunud Püha Vaimu kirik linna ajaloolises keskuses jäi 14 000-liikmeliseks kasvanud kogudusele väikeseks. Raha kogumist uue kiriku ehitamiseks alustati juba 1851. aastal. Tallinna magistraadilt, kellel oli kirikule patronaaþiõigus, saadi luba ehitamiseks Toomgildi päralt olnud krundile linnamüürist väljaspool.
Jaani kiriku projekt telliti Tallinnas sündinud ja Peterburi Kunstide Akadeemias arhitektikutse omandanud Christoph August Gablerilt (1820–1884), kes alates 1859. aastast kuni oma surmani täitis Eestis kubermanguarhitekti kohuseid. C. A. Gabler oli Jaani kiriku viieaastase ehitamise vältel põhiliseks tööde järelevaatajaks, ehitusmeistriks-töödejuhatajaks oli Carl Sensenberg. Ehituse algjärgus oli kõige raskemaks tööks vundamendi rajamine endise vallikraavi pehmesse pinnasesse, mistõttu maasse rammiti kümneid jämedaid tammetüvesid.
Uue kiriku nurgakivi paigaldati 8. septembril 1862. aastal Venemaa 1000aastase juubeli päeval. Koguduse õpetaja Theodor Lutheri ettepanekul sai kirik endale evangelist Johannese järgi mugandatud nime – Jaani kirik.
17. detsembril 1867. aastal pühitseti uus kirik – paljude eesti, saksa ja vene soost müürseppade, puuseppade, tislerite, klaasijate, stukimeistrite ja maalrite, sadade heldete annetajate ja koguduse ühise töö vili – arvukate kõrgete külaliste ja suure rahvahulga osavõtul. Uuele kogudusele toodi rohkesti kingitusi: kell, altari lühtrid, kroonlühtrid, ristimisvaagen ja karikas.
Allikas: EELK Tallinna Jaani koguduse kodulehekülg.
Foto: C. Borchardt, 1895

Kogudus arvudes
Ristitud alaealiste lastega koos on koguduses üle 12 000 liikme, sh umbes 9000 potentsiaalset liikmesannetajat. Perede liikmekaarte on välja kirjutatud 7489.
2006. a oli liikmesannetajaid 1781. Ristiti 149 last ja täiskasvanut, leeritati 132 uut koguduseliiget, laulatati 26 paari ja maeti 101 lahkunut. Jumalateenistusi peeti 328, armulaual käis 6230 inimest.
Aastail 1998–2002 oli koguduse aastane sissetulek keskmiselt 1,7 miljonit krooni. Pool sellest moodustab kogudusele tagastatud Lastekodu tänava hoone renditulu. Kiriku kütteks ja elektriks kulub aastas ligi 150 000 krooni.
Iga kümnes kirikus tehtav korjandus läheb kogudusest välja. Toetatud on tsunamiohvreid, tormikahjustuste ohvreid Häädemeestes ja Kihnus, kristlikke raadiojaamu, vaimulikku laulupidu, misjonitööd, väikesi Eestimaa kogudusi.
Keskmine liikmeannetuse suurus 2006. aastal oli 490 krooni.
Allikas: koguduse koduleht www.eelk.ee/tallinna.jaani

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)