Esileht » Uudis » Esileht »

Talgud toovad Pilistverre igal ajal

14.10.2009 | | Rubriik: Esileht

Hermann Kalmus (vasakul) koos teiste talgulistega Pilistvere kirikuaeda ja parki korrastamas. Foto: Pille-Riin P. Kalmus

Kahel nädalavahetusel on Pilistverre oodatud hulk rahvast, et ühistalgutel kiriku ja pastoraadi parki korrastada.
Möödunud nädalalõpul tulid kohale ka need, kes tahtsid kaasavõetud lõiketehnikat proovida – hulk vanu puid vajas mahavõtmist. Tööd jagus hommikust pimedani ja osa jäi veel eelseisvaks nädalalõpuks.

Mälu ja visiooniga paik
Keset Eestimaad asuv Pilistvere oma taevasse kõrguva kirikutorniga on olnud läbi aegade külalislahke. Sealne pastoraat leiab kohaliku elu olulise keskusena mainimist 1599. aastal ning kasvab aegamisi korralikuks kirikumõisaks. Nõukogude võimu perioodist pole midagi head mäletada – 17 hoonest 12 hävis, ülejäänud lasti laguneda. Kohalikud mäletavad sedagi, et need, kes pastoraadi läänetiiba elama pandi, olid idatiiba kütmiseks lammutanud.  
Taasiseseisvumise järel alustati talgutega 1991. aastal. Toona koristati ja puhastati seda, mis hoonest alles jäänud, 1994. aastast tulid tõsisemad tööd – betoneeriti kelder, parandati võlve. 1998. aastal sai tollane õpetaja Vello Salum kolida esimesse köetavasse tuppa, et ehitust valvata.
Nüüd on Pilistveres pastoraadi ümber kujunemas taas kompleks, mis pakub majutust ja tegevust paljudele. Siit on tuule tiibadesse saanud iseseisvusliikumine, küllap on hulk eestlasi viinud oma mineviku taaga kivikangrule ja külastanud pastoraadis näitust, mis annab ülevaate eestlaste saatusest kommunistliku võõrvõimu all.

Sõbrad, keda ma veel ei tunne
Koguduse vaimulik Hermann Kalmus tõdeb, et ta elab patusena patuste keskel ning tuleb ette, et töö käigus peab kõnelema ka kristlikest põhialustest. Avatud hoiak paistab nii vaimuliku tegudest kui ka nokatsilt, mida ta iga päev kannab ning kus seisab, et võõrad on need sõbrad, keda ma veel ei tunne. Igapäevatöösse on haaratud kohalikud noored, käima on saadud ka lauluansambel ja juhendaja tuleb kohale Tallinnast.
Kui suvehooajal pole pea üldse vaba aega, sest laagreid ja külalisi on palju, siis sügisel saab mõnel laupäeval ka puhata. Pilistvere on lisaks suurlaagritele, nagu näiteks suvised kirikunoorte päevad, leidnud Tallinna Kaarli ja Jaani, Tartu Pauluse ja Viljandi Jaani kogudus. Koostööd tehakse Rocca al Mare kooli ja nelipühi kirikuga.
Möödunud sügisel sai kasutamiskõlblikuks pastoraadi suur ja kaunis võlvkelder, kus on nii tööruume, kaminaruum üritusteks kui ka panipaik talvevarudele. Ehitusjärgus on vana loomalauda vundamendile üles laotud väliköök koos söömispaigaga, ees ootab katusealune koos duššide, kraanide ja WCdega. Ja muidugi ei saa nimetamata jätta kena välikohvikut Ingel, mis kutsuvalt tee ääres seisab ning möödnud suve läbi noortele tööd andis.
Miinimumpalgalisi on koguduses neli: õpetaja, kokk, töömees ja kalmistu hooldaja. Aga iga abikäsi ja hea mõte kulub ära, sest hulk häid ideid on pandud projektidesse, mille kaudu püütakse toetusi saada. Eestimaa südames ettevõtlikkusest puudu ei tule.

Mari Paenurm

Pilistvere pastoraat
Tuntud kohaliku elu keskus juba 1599. aastal.
Muutus kasutuskõlbmatuks 1950ndail.
Taastamistöödega alustati 1994. aastal.
Kompleks on kujunenud kirikurahva laagrikeskuseks.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)