Esileht » Arvamused » Kolumn »

Talendiarenduse põhimõtted

28.06.2019 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Tartu Annelinna koguduses tuli kord jutuks, et samas hoones asuv Kõrgem Usuteaduslik Seminar on revideerimas oma raamatukogu, mistõttu ühele riiulile on välja pandud arvelt maha kantud raamatud, mida huvitatud saavad soovi korral kaasa võtta. Nii leidsin ma William H. Rikeri 1962. aastal ilmunud teose „Poliitiliste koalitsioonide teooria“.
Riker käsitles poliitiliste valitsuste ja koalitsioonide moodustamist peamiselt mänguteoreetiliselt, ent nii nagu ka teistes 1950ndatel-1960ndatel kirjutatud raamatutes, läksid tema mõttekäigud sujuvalt ja enesestmõistetavalt sotsiaalteadustelt ja mänguteoorialt üle Uuele Testamendile. On silma jäänud, et enne 1960ndate suurt kultuurimuutust (ilmselt ka seetõttu, et just 1960ndatel hakati üldrahvalikult vaatama televisiooni) oli veel harjumuspärane, et mistahes teadus- või ühiskonna valdkonda mõtestades räägiti ka kristlusest, piiblist ja usuteadusest.
Nii ütleb Riker ühtäkki, et lääne kultuuri põhiarusaamu väljendab tähendamissõna talentidest (Matteuse ptk 25), mille kohaselt kõigis töödes ja varades, mis meile on usaldatud, kehtivad teistsugused moraalinormid ja põhimõtted, kui on asjades, milles me oleme täiesti sõltumatud ja vabad. Näiteks valikus, kas täna hommikul süüa manna- või tatraputru, olen ma täiesti vaba. Valin, mis meeldib. Teen (st söön) nii palju, kui tahan. Kui enam ei taha, ei tee.
Tähendamissõna talentidest aga räägib asjadest, mille puhul me ei ole moraalselt vabad tegema seda, mida ise tahame, ega ka nii vähe või palju, kui meile endile vaja on. Tähendamissõna kohaselt andis võõrale maale läinud isand oma sulastele ühele viis, teisele kaks ja kolmandale ühe talendi, „igaühele tema võimete järgi“. Head sulased on need, kes kasvatavad neile antu kahekordseks (nii et viiest saab kümme ja kahest neli). Halb sulane on see, kes ei tee talendiga midagi kasulikku, on laisk, ei tegele mitte talle usaldatuga, vaid teiste inimeste arvustamisega (kui head sulased andsid isandale aru oma tehtud tööst, siis halval sulasel oli „arvamuslugu“ sellest, kuidas kalk isand teiste tööga oma vara kasvatab).
Riker järeldab, et sellise loo üldkultuuriline moraal ütleb, et selles, mis sulle on usaldatud – nt arstile on nii usaldatud inimeste ravi, kokkadele toidu valmistamine, ehitajatele hoonete ja eluasemete ehitus, õpetajatele haridus –, olgu selleks siis vara või mingi muu hüve, ei ole inimene vaba sel moel, nagu ta on asjades, mis puudutavad vaid teda ennast.
Põllumees võib kasvatada vilja vaid nii palju, kui on vaja talle endale ja tema perele, kuid kui ta kasvatab nii palju, kui ta parimal moel oskab, siis saavad sellest kasu ka teised inimesed. Kui põllumehel on vaja arsti või laste kasvatamiseks kooliõpetajat, siis ei pea ta ootama, kuniks arstil ja õpetajal tekib nende endi tahtest ja vajadustest lähtuvalt soov talle pakkuda vastavat teenust, sest ka arst ja õpetaja teevad oma tööd võimalikult hästi ja võimalikult paljudele.
Talentide loos ei võrrelda sulaseid ka ühe standardi (nt Pisa test) järgi, sest inimesed on head vägagi erinevates tegevustes. Kui täppisteaduslik loogika oleks kõikide võimete ainus mõõdupuu, siis ei oleks Baruto pidanud arendama võimekust sumos ega Arvo Pärt muusikas. Üldkehtivad põhimõtted kohustavad tegema parimal (st kasvaval) moel seda, milles just sina oled hea. Arendama peaks oma tugevamat tugevust. Milles ise pole hea, selleks kutsu appi see, kes on.
Omaenda võimete arendamisel võib aga tunda kiusatust „lasta põlv sirgu“. Kord tuli ühe tuttavaga jutuks, kui lihtne oli (Nõukogude) sõjaväes vara hommikul üles tõusta. Vaid loetud päevade järel töötas kõik automaatselt. Äratuse hüüde peale keha tegutses automaatselt ja iseenesest. Ei olnud tunnet, kõhklust, mõtet ega otsust, mida vaja teha.
Tuttav, kes samuti oli Nõukogude sõjaväes käinud, ütles seepeale: „Jah, aga siis polnud teist võimalust.“ Just. Täna omapead olles tead, et „ei pea, saab ka teisiti“. Omapead võib-aga-ei-pea-olukorda jäädes on kiusatus arendada mitmekordseks tunnete järel ootamise võimekust.
Talentide loogika paigutab tegevuse ja tööeetika tunnetest ettepoole. Hea sulase põhitähelepanu ei ole mitte sellel, mis tunne on, vaid sellel, mis talle on usaldatud. Ta on hea vastavalt oma võimetele, ei võrdle end teistega (miks peaks teadlane võrdlema end suusatajaga või kinnisvaraärimees kooliõpetajaga). Kadeduseks pole põhjust, sest mida rohkem inimesi arendavad oma võimeid aina rohkematel aladel, seda enam võidavad kõik. Kel on, sellele antakse, kel ei ole ja kes nendega midagi ette ei võta, neilt võetakse ka see, mis neil on.
Kilp,Alar2015

 

 

 
 

Alar Kilp,
kolumnist

Kristus ütleb: Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle. (Mt 25:40)