Esileht » Arvamused » Kolumn »

Täiskasvanute kiusamine

23.03.2016 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Vabariigi aastapäeva eelses «Radari» saates rääkisid praegused (Valdo Randpere, Kadri Simson) ja endised riigikogu liikmed (Kristiina Ojuland) ja nende abikaasad (Marina Riisalu) neist mõnest minutist, mil kaamerad filmivad seda, kuidas nad presidendi ja presidendiprouaga kätlevad, televaatajad neid näevad ja moeeksperdid kommenteerivad-hindavad riietust üldiselt ning eelkõige naiste kleite.
Kadri Simson ja Kristiina Ojuland andsid mõista, et neile ei lähe eriti korda see, kui mõne hindaja arvates nende kleit või kostüüm pole olnud õnnestunud valik. Marina Riisalu hinnangul pööratakse vabariigi aastapäeva vastuvõtul kleitidele aga liialt tähelepanu ning negatiivsed kommentaarid nende kohta lähevad üle mõistliku piiri.
Kõige mõtlemapanevam aga oli Valdo Randpere kommentaar. Ta ütles, et ei käi vastuvõtul just sellepärast, et kätlemise tseremoonial toimuv keskendub liialt kutsutute ja nende kaaslaste väljanägemise kriitilisele kommenteerimisele ning sarnaneb seetõttu olemuslikult koolikiusamisega. Kui koolis kiusatakse lapsi ka riietuse pärast, siis vabariigi aastapäeva vastuvõtul kiusatakse täiskasvanuid samamoodi.
Sellist kommentaari oodanuks ehk mõne teise erakonna esindajalt, mitte liberaalsesse erakonda kuuluvalt Randperelt, sest pigem just liberalism pooldab võrdsetel võimalustel ja tingimustel isikutevahelist vaba konkurentsi ning sedalaadi tingimused peaksid olema aastapäevale kutsututel üsnagi võrdsed. Kaamera ees olemise aeg on ühetaoline ning vähemalt riigikogulastel ei tohiks olla ka rahaliselt raske kulutada riietusele mõni tuhat eurot.
Võib-olla kõik meie seast ei vaata kätlemistseremooniat, ent nende seas, kes vaatavad, on just Valdo Randpere näinud seda, mis enamikule kas jääb märkamatuks või mida vaadates ei soovita näha. Vastuvõtule kutsutud tõesti konkureerivad omavahel väljanägemise ja riietuse pärast. Selles rituaalis on kutsutud argipäevaga võrreldes ka natuke teistsuguses kontekstis.
Tavaelus kuulub valdav osa neist ühiskonna (elukutse, kogukonna, poliitika, kultuuri) kõrgemasse kihti, mis asetseb tavaliste inimestega võrreldes teatud distantsil ning on seetõttu juba saavutanud lugupeetuse ja staatuse. Need kutsututest, kes enne kutset polnud kõrgema staatuseni jõudnud, liiguvad staatuse poolest kõrgemale ka pelgalt selle au poolest, mis saab osaks igaühele, kes on aastapäevavastuvõtule kutsutute nimekirjas.
Rahvas teab, et kutsutud on kõrgem seltskond. Kutsutud ise ka teavad. Aga miks pannakse neid omavahel konkureerima kostüümide kategoorias? Miks jäetakse kutsutud ebamugavustsooni, milles nad ei saa kunagi ette kindlad olla, kas tuhanded eurod kostüümile annavad hea tulemuse või mitte?
Miks on nii, et kätlemistseremoonial saavad negatiivse hinnangu osaliseks kleidid, mis tavapärasematel ühiskondlikel koosviibimistel võiksid olla õhtu säravamad, aga seal neid enam nii ei hinnata, kuna muudel aegadel ja teistes kohtades sedalaadi (eliidisisest) kleidikonkurentsi ei olegi.
Ühte põhjust võib näha tarbimismentaliteedis, mis on meie ühiskonnas laialt levinud ning mille tõttu ei saa öelda, et süüdi oleksid ajakirjanikud või moeeksperdid. Teiseks põhjuseks on siiski ka meie poliitikategemise elitaarne stiil – iseenesest ei ole ilmtingimata vajalik korraldada vabariigi aastapäeval üritusi, kus eliit ja rahvas on üksteisest lahutatud.
Mitmel pool Eestis korraldati ka selliseid üritusi, kus eliit ja rahvas segunesid, ilma et nende vahel oleks olnud eraldusjoont või, mis veel hullem, kus rahvast õpetatakse vaatama «eliidi eneseesitlust» publikuna pealt. Meil aga nii on ning paistab, et kõik on olemasolevaga ka rahul.
Eliit on rahul olukorraga, kus laval ollakse ilma rahvata, ning rahvas on olnud rahul «publikule» omase koha ja rolliga. Nii ongi kujunenud, et rahvas vaatab, eksperdid kommenteerivad ja eliit käib kaamera eest läbi nagu missikandidaadid «trikoovoorus».
Tundub, et Randpere mitte ainult ei pannud tähele seda, mis mõistuspäraselt vaadates peaks olema ilmne. Selleks, et ühiskondlikus mõttevahetuses teemat tõsiselt võetaks, peabki probleemi sõnastaja ja püstitaja olema just eliidi enda seast. Seega, et «ilmne nähtavaks saaks», pidi ütleja olema just Randpere (ja «Radari» saates ka Marina Riisalu jt).
Vastus sellele, kas mainitud riigirituaali võiks või peaks muutma, sõltub aga kodanikkonnast ehk rahvast sama palju kui teda esindavast valitud poliitilisest eliidist. Rahvas võib-olla tunneks end halvasti, kui ühel aastal ei ole enam seda ühte õhtut, kus eliit end esitleb ning võtab omavahel mõõtu väljanägemise kategoorias …

Kilp,Alar2015

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)