Esileht » Arvamused » Kolumn »

Täidetud aeg

08.04.2009 | | Rubriik: Kolumn

Me teame, mida tähendab, kui kõht on täis või süda on täis. Aga mida tähendab olla täidetud eluga? Usu, lootuse ja armastusega?
Ma ei ole kuigi sage eestikeelse kristliku võrguportaali Kompass külastaja. Mõne nädala eest juhiti aga mu tähelepanu sellele, et uudis, milles teatati uue kirikukäsiraamatu esitlemisest, kogus nimetatud leheküljel rekordarvu kommentaare. Mitte üksnes kristlikust ligimesearmastusest täidetuid. Nüüdseks on kadunud mõlemad, nii uudis kui kommentaarid, kas siis aegumise või haldajate sekkumise tõttu.
Kõik teavad, et Internet on kummaline meedium, vormilisele rikkusele sekundeerib sageli sisuline tühjus. Üksnes pealkiri ei tarvitse kuigi palju öelda. Näiteks mõtiskleb Kadri Tüür (Vikerkaar 12/2008): «Minu kodukoguduse veebilehelt läheb link konservatiivse internetiajakirja Meie Kirik kodulehele. Minu kodukogudusel on väga kena veebileht, isegi palvesoovi saab läbi interneti jätta. Ajakirjal Meie Kirik on ka väga kaunilt kujundatud veebileht. Sisuks ksenofoobia, natsionalism ja kristlik ideoloogia.»
Näib, et Kadri Tüür liigitab Meie Kiriku erakonnalehtede hulka, mille omapäraks kipub olema, et seal pajatatakse oma veendumustest, mitte usust. Muidugi võib semantika üle vaielda, aga annina saadud usu kindlus seisneb olemuslikult avatuses kõigile tuultele – seega paradoksaalselt ka kahtluses – ja just seepärast on usk täidetud. Veendumus (mille üheks avaldumisvormiks võib olla religioon) seevastu on alati enesekindel, see on minu enda kätte võidetud, omamoodi suletud, sageli tühi ja veidi umbne ruum.
Millelegi sarnasele viitab jaapani kirjanik Haruki Murakami, kui kirjutab, et teda häirivad inimesed, kellel puudub kujutlusvõime: «Inimesed, kes ajavad oma kujutlusvõime puudumisest tekkinud augud, see tähendab tühjuse, selle varjamiseks tundetut põhku täis, aga käivad ringi, ise seda tähele panemata. Ja siis panevad tühje kõlavaid sõnu ritta ja üritavad seda tundetut põhku teistele peale suruda.»
Murakamile võib muidugi ette heita, et ta ei räägi midagi uut võrreldes noore Augustinuse või vana Plotinosega: igasugune kurjus ja vihkamine on üksnes headuse ja armastuse puudumine. Empaatia või kujutlusvõime puudulikkus, võimetus mõista teistsugust ja erinevat, isegi vastumeelset (Rein Raud: «Armastus algab võimest eelistada täiusele ebatäiuslikkust.»). Ka seda, et meist igaühel kipub ikka olema omapärane kingitud usk Jumalasse ja Kristusesse, hoolimata kollektiivselt sõnastatud veendumusist, näiteks trinitaarsest ning kristoloogilisest dogmast.
Ehk just seepärast ei kohtu kristlik ida ja lääs päriselt isegi ülestõusmispühadel mitte, rääkimata kommete ning veendumuste paljususest usklike seas. Ning skandaaliks pole ka kirikus enam mitte evangeelium, sõnum täidetusest, vaid üsna sisutud, mitte usust, vaid veendumustest kantud deklaratsioonid näiteks homoseksuaalide või naisvaimulike teemadel mõlemalt poolelt. Deklaratsioonid, mis seetõttu võetakse üksnes teadmiseks.
Nii nagu me nüüd oleme teadmiseks võtnud, et vana agenda on aastakümneid «ebaseaduslikult» tarvitusel olnud ja alles koos uue kirikukäsiraamatuga legaliseeritud. Või et «tegelikult» pole seda agendat juba ammu ükski vaimulik kasutanud, kuna kõik on sinna teinud omakäelisi parandusi, mahakriipsutusi ja lisandusi, vastavalt oma usule ja veendumustele. Teisalt öeldakse, et uues on ka vana ikka alles. Tähendab, vaja vaid mõnes kohas maha kriipsutada, mõnes juurde kirjutada ja saabki kirikukäsiraamatu järgi vanaviisi teenistust pidada. Õigupoolest tuleks vaimulikele kättejagatud käsiraamatuid mõne aja möödudes lausa kontrollida, sest kuidas olla kindel, et puutumatute lehekülgedega raamatut üldse on tõsiselt, mõtte ja usuga loetud, mitte üksnes pealiskaudselt koguduse ees maha vuristatud.
Suur Nädal on aga usust täidetud aeg, ükskõik, kas seda tähistatakse vana või uue korra järgi. Usu, lootuse ja armastusega täidetud aeg, mida maksab elada täie rinnaga. Nii nagu ütles meie Õpetaja: «Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.»


Urmas Petti

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)