Täida lünk

Jh 20:16jj

Miks on nii, et me nii sageli otsime kadumatut kaduva hulgast? Miks otsime elavat surnute keskelt? Või kallist aaret prahi seest?

Eks vist seepärast, et mujalt me seda otsida ei oska. Mis muud siis ongi inimese osa kui see maailm, mis temale antud, ja see elu, mis temale antud. Kas see oligi elu, küsime, kui film lõpeb ja ekraan läheb valgeks. Aga meil ei olegi ju lõpuks muud võimalust kui see – leida varandus üles prahi seest ja elav surnute keskelt…

Ometi on soost ja mudast tõusnud saar, kuhu sa saad kindlalt toetada oma jalad, mis said puhtaks pestud tookord Neljapäeva õhtul. Saad seista seal ja ringi vaadata. Siis tunned tugevat alust, mis kannab sind haualauka peal ja see koht ei hirmuta sind enam. Sul on ümber justkui nähtamatu raudrüü – jah, sa nutad õnnetutega, kurvastad sõgedate pärast ja kannatad koos veritsevate südametega, kuid sinu kõrval on Ülestõusnu, kes teeb sedasama. Kuid sa ka rõõmustad koos Temaga taevariigi rõõmu ja laulad koos inglitega: püha, püha, püha…

Ehk olid sa otsinud juba ammu Teda, keda nimetasid oma Õpetajaks. Ehk tundus sulle vahel ja liiga sageli kõik otsas olevat, kõik teed kinni. Ehk ootasid sinagi öö otsa. Valvates ja muretsedes. Ega teadnud enam isegi lõpuks, kas oled veel elus või juba surnud. Võib-olla läksid veel enne päevatõusu haua juurde, mis oli sulle kallis. See polnud mingi uhke hauamonument, vaid lihtne haud, nagu neid on miljardeid siin maamuna peal. Pealegi veel üpris kiiresti kaevatud ja kiiresti kinni aetud.

Kuid sa ei leidnud sealt ravimit mälestustena; meenutusi ühisest elust; rännakust läbi patust pimestatud maailma. Haud oli tühi. Kas isegi seda piskut ei jätnud nad sulle – mälestusi? Kas nad suutsid sellegi sinult röövida? Nemad, kõik need kurjad, isegi täpselt teadmata kes, kuid igatahes nimelt olemas. Ehk oskaks nimepidi kutsuda neid; paluda, et nad jätaks sellegi sulle. Lootust nagunii enam ei ole.

«Miks sa nutad?» Sa ei teadnud, mis on juhtunud. Sa ei teadnud, kellega sa räägid, kui pöördusid ümber. Sa arvasid, et Ta on nagunii samasugune kui sina, nagu kõik, seljal kiri: «Ärge käige mu järel, olen isegi eksinud.» Sul oli vaid lootusekübe. Ei. Sul polnud sedagi.

Aga Ta ütles, Ta kutsus sind nimepidi: «…………………………………………………………………….»

(Siia kirjuta oma nimi)

Sel hetkel pöördus sinus miski; sa pöördusid uuesti Ta poole ja teadsid – see on Tema. Teadsid, et siit algab uus elu. Kus oli Ta olnud; kus käinud? Tema küljes oli haualehk, kuid ka Elu hõng. Ta ei lubanud end puudutada, kuid seda polnud tarviski. Ta elab!

Hommik koitis ja sa läksid tühja haua juurest ära, iga samm täis kindlust. «Ma olen näinud Issandat ja Ta on siinsamas.»

Meelis-Lauri Erikson, Kadrina koguduse õpetaja