Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Tähtsaks peeti vaimset sidet hingesõprade vahel

19.02.2014 | | Rubriik: Kirikuelu

Keldi kristlus oli omapärane nähtus kristluse ajaloos. Keldi kirik kestis 5. sajandist 12. sajandini.

Ja selle kiriku teeneks on klassikalise õpetatuse säilitamine ja kristluse levik tumedatel aegadel Euroopa ajaloos. Viimastel aastakümnetel on palju kirjandust ilmunud keldi kristluse kohta, kuid eesti keeles on andmeid napilt, ilmunud on raamat püha Patricku legendidest, ei muud. (Eesti Kirik on 1999. aastal välja andnud Jaan Tammsalu toimetatud ja Valda Raua tõlgitud «Keldi nägemuse». – Toim.)
Keltide hulgas oli palju pühi mehi ja naisi, keda ümbritseb «legendide sinine udu», nagu armastas öelda Karl Ristikivi. Järgnevates kirjutistes tahamegi neid pühasid tutvustada Eesti Kiriku lugejatele.
Millised olid eripärase keldi kristluse põhijooned? Keldi kirik haaras erinevaid kirikuid ja kloostreid Põhja-Inglismaal, Cornwallis, Wale­sis, Šotimaal, Britannias, Mani saarel ja muidugi kogu Iirimaal. Administratiivselt nad polnud ühendatud, kuid neid ühendas munkade elustiil, varajaste pühameeste sõprus, austus vaimuannetesse ja ühine vaimsus. Püha Patrick, Brigit ja Columaille olid «iiri kolmik», kes pöörasid Iirimaa ja Inglismaa ristiusku ning siit algas kristluse võidukäik seal.
Rajati kirikuid ja palju kloostreid. Kui enamik tolleaegseid läänekirikuid tõrjus naisi tagaplaanile, siis keldi kirik vaatas naisi kui meestega võrdseid. Ja esile tõusid ka pühad vägevad naised, kes olid eeskujuks. Paljud naised olid mõjuvõimsad kiriklikus hierarhias. Kloostrites elasid mungad ja nunnad eraldi, kuid teenisid koos ühises kirikus, kus teenistustest võtsid osa ka ilmikud.
Kristlased suhtusid sõbralikult ümbritsevasse loodusesse, eriti loomad ja linnud olid tihti neile kaaslasteks ja abilistekski. Au sees oli õppimine, pühade tekstide ja klassikalise kirjanduse lugemine ja uurimine, kirjutamine ja õpetatus ning õpetamine. Keldi kristlaste õpetatus levis ka mujal Euroopas ega lasknud vaimul kustuda.
Keldi kristlased armastasid vaikust ja üksindust. Olid kohad – dysert’id –, kus munk või nunn võis tõmbuda üksindusse. Paljud läksid mägedesse paastuma ja palvetama. Aega peeti kalliks, iga väiksemgi toiming oli pühitsetud. Tähtsaks peeti inimestevahelisi suhteid, eriti vaimset sidet hingesõprade vahel.
Oldi veendunud, et usklikud surnud elavad ikka veel edasi. Oli juhtumeid, kus ootamatult terveneti pühadel haudadel. Ja armastati lugude jutustamist, head muusikat ja luulet. Väärtuslikuks peeti ka unede nägemist. Need on ainult üksikud jooned keldi kristlusest.
Jaan Tooming

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)