Tähtsad asjad

Lõppeva aasta olulisi sündmusi meenutades jäi sõelale üsna napilt seda, mida tahaks erilisena esile tuua. Hoolimata sellest, et aasta oli täis tegutsemisi ja kiirustamist. Oli muidugi suuri ja olulisi asju. Palju oli ka sellist, mida ei oska enam kõrgelt hinnata. Aeg muudab asjade väärtust. Sündmuste toimumise ajal olid kõik tööd ja ülesanded lõpmatult tähtsad. Kuid see tähtsus jäigi sellesse ajahetkesse. Mingi kaduvuse vari katab need kinni. Muidugi oli ka sellist, mille väärtuse toob välja alles tulevik ja kindlasti ka igavik.
Vahel olen imestanud selle üle, et matuste puhul lahkunu elust kokkuvõtet tehes mahuvad elu olulised sündmused ja hinnangud ühele paberilehele. Mõni eakas rännumees on ise enda eluloo kirjutanud. On neidki, kes terve raamatu oskavad sündmusi täis kirjutada. Meeste puhul juhtub sageli aga nii, et elulugu mahub kaheksale leheküljele, millest seitse on sõja ja vangisoleku aastad ning ülejäänu mahub ühele leheküljele. Paradoksaalselt rasked ajad jätavad ellu ja mälestustesse suurema jälje kui head ja õnnelikuks peetud aastad. Neid on raske kirjeldada ja vaikselt kaovad nad unustusse.
Elu on nagu teater, mida kindlal ajahetkel luuakse ja mis iial enam ei kordu. Teater ise nimetabki ennast kaduviku kunstiks. Teatri puhul me uhkusega lepime sellega. Elule mõeldes ihkame siiski igaviku järele. Fotod ja filmid, lindistused ja salvestused on katse aega kuidagi seisma panna ja elu muuta igaveseks. Internetiavarustesse kogutud informatsioon annab tunde, et kõik jääb püsima. Nii hea kui halb. Selles omavalmistatud igavikus on nii väärtuslikku kui ka vaeva valmistavat. Eks tulevikku saab ehitada ikka läbielatud kogemustele toetudes. Me peame austama oma rahva ajalugu, kultuuri ja usku, muidu ei suuda me säilitada traditsioone, tavasid, moraali. Kuid elus tehtud vigade koorem võib muutuda ka talumatult raskeks. Ka unustamisel on oma hea külg. Mõned asjad ongi määratud kadumisele.
Sellel aastal kolisin uude ja väiksemasse elamisse. Eks ma teadsin seda, et kolm kolimist võrdub ühe tulekahjuga. Kolimisega seoses pidin loobuma ka ehk mõnest vajalikust asjast, kuid vähemalt pool sellest, mis mul oli, osutus nüüd, kolimishetkel, ebavajalikuks. Ka teised, kellele ma neid asju pakkusin, ei tundnud huvi. Nende asjade jaoks oli aeg saanud täis.
Sellel hetkel tundsin rõõmu, et kuigi see maailm ja selle maailma asjad kaovad, on mul midagi, mis jääb. Mulle on Jumala armu läbi kingitud igavene elu. Traagilisem on, kui kõik asjad jäävad, ainult meil endal tuleb kaduda. Vahepeal räägiti massihävitusrelvast, mis jätab kõik asjad alles, ainult inimesed hävitab. Selle saatusega tulebki leppida nendel, kellel puudub Jumal.
Mis siis on see, mis meelespidamist väärib ja püsima jääb? Vana vaimulik laulusalm ütleb, et ainult see jääb püsima, mida on teinud armastus. Nüüd, aasta lõpus võiksime küsida, mis olid need asjad, mida sai tehtud armastuse pärast. Õigemini, mida armastus tegi.
Jõulud räägivad sellest, mida armastus on teinud. Jumal armastuses on kinkinud meile oma poja, ja ükski, kes Temasse usub, ei hukku, vaid tal on igavene elu. Seda on teinud armastus. See jääb.
Möödunud aastale hinnangut andes tuleks kaaluda ka seda, kas see, mida meie tahtsime ja taotlesime, langes kokku Jumala tahtega. Piibel ei räägi väga palju sellest, milline on Jumala tahe meie elu suhtes. Ühte aga öeldakse selgelt: Jumal tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Kui Jumala tahe teostub, siis on sellest ka taevas rõõm. Jeesus ütles: „Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.“
Lõppev aasta oli edukas kõigile, kellele see oli meeleparanduse ja Jumala leidmise aasta. Seda varandust ei võta meilt aeg.
Soovin kõigile õnnistatud pühade aega ja armurikast uut meie Issanda aastat 2019.

 

 

 
 
Joel Luhamets,
piiskop