Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Tahtes enda ellu kõrgust ja sügavust

31.08.2022 | | Rubriik: Jutlus

Niisugune usaldus Jumala vastu on meil aga Kristuse kaudu. Meie ei ole ju iseendast kõlblikud midagi lugema oma teeneks, just nagu oleks see meist endist, vaid meie kõlblikkus tuleb Jumalalt, kes on teinud meid kõlblikuks teenima uut lepingut, mitte kirjatähe, vaid Vaimu lepingut, sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks.   2Kr 3:4–6

Kaks madrust olid kaua merel olnud ja Londoni sadamasse jõudes lahkusid nad esimesel võimalusel laevast ning jäid pisut kauaks ühte joomakohta. Kui nad tagasi sadamasse minema hakkasid, taipasid nad peagi, et ei leia paksus udus õiget teed. Siis aga märkasid nad üht meest ja kuna see tundus neile noor, siis küsiski üks nendest: „Kuule noormees, kas sa tead, kus me oleme ja kuspool on sadam?“ See noormees solvus väga, sest küsija oli noor madrus, aga tema oli ohvitser ja nii ta siis kärataski: „Kuidas te minu poole pöördute? Kas teie ei tea, kes ma olen?“ Üks madrus ütles siis teisele: „Meie olukord polegi siis kõige hullem. Meie ei tea, kus me oleme, aga tema ei tea, kes ta on.“ 

Kas meie teame, kes me oleme? Kelleks me ennast peame. Hiljaaegu ütles üks mees oma hiljuti lahkunud naise kohta ilusaid tunnustavaid sõnu ja lisas: „Ta ei pidanud ennast maailma nabaks. Teised olid talle tähtsad. Ta hoolis ja teenis.“

Aeg-ajalt kohtan ennasttäis kristlasi. Mõne ennasttäis vaimulikugagi olen kokku sattunud, kes on endast väga heal arvamusel. Küllap on see mingi alaväärsuskompleks või on inimene unustanud selle, et ta on Kristuse järelkäija. On kaotanud tee, eksleb mingis udus ja nõuab inimestelt endale rohkem austust.

Kunagi ärritas mind Jeesuse väide, et ilma temata ei suuda me midagi teha. Mõtlesin mõnele asjale, mida olin jõudnud elu jooksul juba teha, ja arvasin, et äkki Jeesus liialdas. Siis aga taipasin, et nii ongi. Ilma Jumala tahteta mind poleks. Poleks ka seda maailma, kogu universumit. 

Mõned eesti mehed vahel väidavad, et nemad tegid lapse. Kui midagi sellist kuulen, siis vahel küsin nii praalijalt, kuidas ta oma lapse silmade võrkkestad tegi, ajukurrud voolis ja vere soontesse liikuma pani. Ma pole head vastust saanud ja olen jäänud arvamuse juurde, et elu on Jumala kingitus. Meie elu ja meie kõlblikkuski tulevad Jumalalt ja on suur rumalus või kurb teadmatus seda eitada.

Kui Arvo Pärt kunagi koos ühe noore lauljaga Rooma paavsti juurest Pärdi „Meieisapalvet“ laulmast-mängimast tuli, toonitas ta tagasiteel sellele andekale poisile midagi väga olulist. See kõlas umbes nii: Kui sa tunned, et sul läheb väga hästi, et sina oled midagi suurt korda saatnud, siis mine kirikusse, süüta palveküünal ja täna Jumalat. Kui sa seda ei tee ja lähed uhkeks, oled sa iseennast nii täis, et Jumal ei saa sinusse enam midagi head panna. 

Paljude andekate ja töökategi areng ongi nii seisma jäänud. Nad on nii ennast täis, et mitte midagi enamat neisse ei mahu. Hea Jumala Vaim – ka loovuse Vaim – ei mahu enam neisse. Paljud hakkavad siis teisi maha tegema. Käsumeelsed kristlased teevad seda. Mõistavad aga teiste üle kohut ja ajavad oma vaga ninaotsa aina enam püsti.

Jumal on meid lunastanud uhkusest, ennast täis olemisest, teiste kopeerimisest. Ta aitab meil saada taevatühjaks ja tahab anda meile enam, kui iial oleksime osanud paluda. Elu, mis on olnud hall või mustvalge, saab kirkad-sügavad värvid. Meeled avanevad ja pealispinnalisele elule lisandub üks oluline mõõde – vertikaalne, kõrgus ja sügavus. Julgeme vaadata oma kinganinadelt ja asjadelt ülespoole – kaasinimeste silmadesse ja taevasse ning mitte vaid hetkeks. Meid hakkavad huvitama sügavus ja kõrgus. Ja kui kuuleme tühiseid jutte, aimame, mida nende taha peidetakse. Me ei põgene inimeste juurest. Mõjume neile nii, et nad tahavad muutuda, saada teistsuguseks – tahavad endagi ellu kõrgust ja sügavust. Oleme tänulikud ja tähelepanelikud. Me ei pea midagi head ja ilusat, mida vastu võtame, kogeme, enesestmõistetavaks. Me ei kirjuta häid asju enese arvele ja kui keegi meid tänab või meie headusest räägib, ei saa me aru, mida erilist oleme teinud. Me lihtsalt elame – võtame Jumalalt vastu head ja anname seda edasi, nagu jõgi, mis ei mõista, miks järv teda vee eest kiidab. 

Lõpetan ühe tööka ja andeka eesti mehe sõnadega, keda hiljuti palvete ja õnnistussoovidega teele saatsin. Mats Traat on ühes luuletuses 60ndate alguses palunud: „Oo suur Valgus, sina, kes saadad meid läbi elu, juhata, kuhu peame sirutama käed ja pöörama silmad, et jääda iseendaks, näita, mida peame tegema, et saada ja jääda inimesteks, kaitse meid ja anna meile jõudu. Aita meid, palume sind. Aita meil elada, tule meile jooksujalu vastu, sosista meile kõrva, ilmuta unenäos, milline on su teekond. Tahame minna su järel tundmatusse, kätkematusse. Anna meile jõudu, et me ei oleks liiga kõrgid, ega peaks endid looduse imeks.“

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,

Tallinna Jaani koguduse õpetaja

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)