Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Tähistamisest tähtsustamiseni

06.11.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Pühi tähistav kirik on oma loomult rahvahulki kaasav institutsioon. On ilmne, et pühade ajal sagenevad kontserdid ja heategevuskampaaniad toovad pühaliku puudutuse ka nendeni, kel kontakt kirikuga harv. Kuid kalendrist leiab neidki päevi nagu äsjamöödunud pühakutepäev, mida sisustavad uued traditsioonid, nagu näiteks halloween’i melu. Vaadeldes tähistamisi üksikisiku tasandilt, võib väita, et inimene pühitseb oma elus tähtpäevi sõltuvalt usutunnistusest, rahvusest ja maailmavaatest. Mõnedki eestimaalased on ehmatusega üllatunud, sattudes riiki, kus hingamispäeva tähistamine mõjutab ka töökultuuri, eriti kaubanduses, mis hoiab poed too päev suletuna.
Tähistamise juures on oluline, mida tähtsustatakse. Mõnes kirikus on rohkemal määral säilinud pühadeks puhastumise komme ehk paastumine. Lääne kultuuriga riikides tuleb pühade puhul imestada järjest süveneva kommertsliku pealetungi üle.
Kristlased on kahe maailma kodanikud, kes saavad tähistada topeltarvul tähtpäevi: kui oluliseks peavad, siis pühitsevad oma maise riigi tähtpäevi ning ka taevase kuningriigi seatud pühi. Kaplanid peavad jälgima kolmekordset tähtpäevade kalendrit.
Välipreestritel ei ole kõige tihedam teenistus mitte jõuludel, vaid nüüd novembris, kui kahel esimesel nädalal tuleb tähistada lisaks rahvakalendri tähtpäevadele ka muid tähtpäevi. Kaplanid peavad hingedepäeva palvusi kalmistul ja kabelis, et igavikuliste hetkedega ühendada inimhingi siin- ja sealpool elupiiri. Kuid ühismälu edasikandmise seisukohalt on olulisem hoida nende mälestust, kes ise oma saatuse üle ei otsustanud. Liigutav on alati kuulda, kuidas 11. novembril I maailmasõja mälestustseremoonial kaitseväe kalmistul Briti suursaadiku loetuna kõlab järelhüüe „neile, kes kunagi ei saa vanaks“, st nendele Briti meremeestele ja lenduritele, kes meie vabaduse nimel oma noored elud siin piirkonnas on ohverdanud.
Mälestuspalvete kõrval on veelgi tähtsam tänumeeles mõelda väga elavatele hingedele meie keskel – neile, kes 11. novembril koos Kaitseliiduga tähistavad 101. aastapäeva. Mainin juurde, et meie kiriku ridades on üle 30 vaimuliku, kes jaksavad vaimuliku teenimise kõrval panustada vabatahtlikult ka riigikaitsesse. Uus Kaitseliidu ülem hindab väga kaplanite rolli ja ootab kohtumist, et arutada nendega koostööd. Kaplaniteenistus ise tähistab 11. novembrit sellega, et kutsub Tartu ja Lõuna-Eesti piirkonna kaplaneid arutlema kaitsepühak Martini tähendusest sõjaväe moraalile.
Algavasse nädalasse jääb ka kaitseväe aastapäev, mida sel aastal tähistatakse 14. novembril. Kui juurde loetleda veel väeosade aastapäevad, mida kaplanid koos võitlejatega novembris tähistavad, siis võiks siinkohal tekkida küsimus, kas selle kõige kõrval ka kaplanitööd saame teha. Eks seegi ole osa kaplani tööst: tähtsustada mitte ainult päevi, vaid nende kaudu ikka inimesi. Need, kes on sooritanud kiriku mõistes midagi erakordset, on tõstetud pühakute staatusesse. Need, kes sõjalist vaprust on üles näidanud, on vääristatud teeneteristi või kangelase oreooliga. Nüüdisaja kangelaslikke mehi ja naisi leiab nende hulgast, keda tunnustatakse kui aasta ohvitseri ja allohvitseri.
Igal aastal on mul peakaplanina pärast nende valikute tegemist väärtuslikku teadmist. On põhjust väga uhke olla, kui saad teada, millise pühendumisega kaasvõitlejad sinu kõrval oma teenistusse suhtuvad ja kui mitmel rindel nad üliedukad on olnud. Kui tutvusin viimasel 12 aastal aasta ohvitseri tiitlile esitatute nimekirjaga, nägin korduvaid nimesid. Sellest see äratundmine – meie keskel on tähtinimesed – need, kes teevad oma tööd kogu aeg sellise pühendumusega, et nad ei võigi jääda märkamata ja neid võib alati esile tõsta kui tähti, kelle järgi saab siin elus ja elukutses orienteeruda. Siinkohal meenuvad luuleread Vladislav Koržetsi „Tähesärast“: Kui vaatad aina üles taeva sisse, / nii kõrgele kui ulatuvad silmad, / siis tuleb taevas sinu silmadesse / ning oled ise täheke siin ilmas.
Sel pühapäeval, isadepäeval teeb Eesti Naisliit teatavaks isiku, kes hakkab kandma aasta isa tiitlit. Nii nagu me tähtsustame pühadega kirikukalendris märgitud pühi, on rahvas omaks võtnud isadepäeva traditsiooni. See annab kõigile võimaluse osutada tähelepanu oma isadele ja palvetada nende eest, kel kipub eluvõitluses vaim nõrkema, et saata siis neile oma eestpalvetega taevasest armuallikast seda, mis on hindamatu!
kutsar

 

 

 
 
Gustav Kutsar,
kaitseväe peakaplan

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)