Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Tähistagem tähtpäevi

19.08.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Homme, 20. augustil tähistatakse meie riigi taasiseseisvumist. Reeglina pühitsetakse tähtpäevi igal aastal, mitte ainult 25 või 50 aasta möödudes. Kuidagi on kujunenud nii, et abielus tähistatakse suuremalt vaid hõbe- ja harva ka kuldpulmi, kui elutervis soosib pika ea ja õnnestunud paarisuhtega.

Oma vaimuliku tegevuse enam kui 30 aastaga olen jõudnud ikka, mil abielupaarid, keda kunagi laulatasin, soovivad kiriklikult pidada n-ö hõbelaulatust. Tundub loomulik soov, et see võiks toimuda samal päeval ja samas kirikus. Ja kui kord on antud teineteisele tõotused – kas neid tuleks uuendada?

Paarkümmend aastat tagasi oli kirikuõpetaja käsiraamatus laulatamiseks antud vaid üks talituse kord, mille peamine sisu avaldus vaimuliku küsimuses, mille ta peigmehele ja pruudile esitas, kui selle küsimuse sisukust polnud võimalik ühe hingetõmbega ette lugeda. Täies ilus kõlas see küsimus toona kirikus nõnda: kas sina tahad võtta oma … kristlikuks abikaasaks ning tõotad teda muutumatu ja murdumatu truudusega armastada ja austada, ühes temaga vastu võtta rõõmu ja risti, õnne ja õnnetust ega taha teda iialgi maha jätta või endast lahutada, kuni kõigeväeline Jumal teid lahutab ajaliku surma läbi?

Eestis toimus 90ndatel avanemine igas suunas. Laulatuste arv viiekordistus. Mitmed kirikuõpetajad pidid lahendama olukorra, mil eesti neiu, kes soovis abielluda välismaalasega, tahtis sedagi, et talitus toimuks nagu välismaal. Õpetajail tuli kombineerida kahest eri kultuuriruumist pärit tavad, mis erinesid nii vaimuliku küsimuse kui tõotuse osas. Viimast tookordne talituse kord ja praktika ei tundnud. Mäletan sedagi, kuidas mõned pruudid ehmatasid tõsiasja ees, et kiriklikult laulatades tuleb anda lubadus oma mehe sõna kuulata, ja väitsid, et välismaal küll sellist asja ei nõuta!

Praegu on võimalik valida rohkemate rituaalsete elementide vahel, ka kord on leebem. Kuid põhiküsimus on ikka seotud truuduse ja armastusega ning see on tingimuslikult seotud nii heade kui halbade päevadega. Alternatiivina võib kasutada ka varasemas kõnepruugis antud küsimust, mis rõhutab abielus osasaamist nii rõõmust kui ristist, õnnest ja õnnetusest. 

Kord mu tuttav notar, kes jälgis minu peetud laulatamis­tseremooniat, avaldas järgmise mõttekäigu: seaduse mõtte järgi ei tohiks esitada inimesele sellist tingimuslikku nõudmist, mis ületab tema võimed! Ta pidas silmas vaimuliku küsimust, mille peale lubatakse teineteisega koos olla, kuni ajalik surm lahutab! Notari loogika aluseks oli arvamus, et inimese elus võivad aset leida olukorrad, mille üle ta ei valitse ning seetõttu ta ei saa end siduda üle (elu) jõu käiva kohustusega – ehk anda lubadus olla koos kuni surmani. Mul polnud tookord mahti notarile selgitada, et lisaks inimlikule jõule on kristlasele abiks jumalik vägi oma tõotusi pidada ning paluda ja palvetada selle nimel, et abieluõnn kestaks võimalikult kaua.

Sel suvel hõbelaulatuse tähtpäeval kõnet pidades viitasin sellele, et kui hõbepaarile noortena tundus abieluks täiesti piisavat sellest, kui on varuks palju armastust ja võib-olla vähemal määral ka seda, mida vaimulik oma pikas küsimuses esitab, st teineteise austamist, siis 25aastane kooselu on näidanud, et algul vähem tähtsana tundunud liitküsimuse teine pool omab vaat et suurematki tähendust. Oma teisepoole väljakujunenud isiksuse austamine koos kõigi tema soovide ja vajadustega juhatab elutõdemuseni, mille ütles välja aastate eest, kuid nüüd juba taevases rahus puhkav õpetlasest auväärne vanahärra oma kuldpulmapäeval: noorena arvad, et abielu püsib armastusel; tegelikult püsib abielu andestamisel!

Olen seda meelt, et tähtpäevi võiks meie elus rohkem olla ja et lisaks hõbepulmadele tähistataks ka pärli- ja rubiinpulmi – just nõnda palju kui aastaid parasjagu täis saab. On ju põhjust õnnelik olla iga koosoldud aasta eest ning miks mitte seda tähistada oma kirikus. See on ka kiriku poolt soositud  (vt EELK kodulehelt rubriiki „Abielu aastapäev“).

Abielu aastapäevad on tänupühad koos oldud aja eest. Hõbe-, kuld- ja muid pulmi on paslik pühitseda nii laulatatud paaridel kui ka laulatamata abielude puhul. Viimasel juhul toimub koos tänutalitusega abielu õnnistamine ning selle eelduseks on, et abielupaar on ristitud ja konfirmeeritud.

 

 

 

 

Gustav Kutsar,

kaitseväe peakaplan

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)