Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Tähesärastki kõrgemale

01.12.2010 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Riina Trumm sätib häält ja helisid täie pühendumusega. Jaan männik Täna jõuab oma esimese juubelini muusik, koorijuht ja kuulava hingega inimene Riina Trumm.
«Ega mul siin mulkide juures väga kerge pole olnud, siinsed inimesed ei kipu just palju ennast avama või endast rääkima,» kõneleb Võrumaal sündinud naine, kes pärast omaaegse pedagoogilise instituudi lõpetamist valis olemise ja elamise koha just Viljandisse kahel pragmaatilisel põhjusel – et elada õe tühjaks jäänud korteris, mis kulus nelja ühika-aasta järel marjaks ära, ning seetõttu, et oli lootust veeretada suurt proovikivi ja asutada Viljandisse oma noortekoor. See ka õnnestus ja 1983. aastal loodud koor võeti 1986. aastal toonase KEKi hoole alla.
Andekust on Riinale antud kuhjaga, maksimalismi keskmisest rohkem, aga nagu me ühiselt kokku võtame – üsna vähe ambitsioone. Pigem on pidanud Riina otsima oma teed ja võimalusi. «Tõtt-öelda sain juba keskkooli lõpus aimu, et minu tervisega pole vist kõik päris korras, esiotsa ei läinud ka uuringutele. Nii jätkus kõik kuni 1993. aasta detsembrini, mil kukkusin haiglasse ja mulle pandi konkreetne diagnoos.»
Riina diagnoos on ametlikus keeles trombotsüütide kasvaja ja see on nüüd vahelduva eduga Riina elu üks osa kogu aeg. Tasakaalukas elutempo, rohud, kord kuus kontroll Tartus. Aga kõige selle juures mäletan ma alati ta säravaid silmi, mõnusat huumorimeelt, kütkestavaid muusikalisi mõtteid ja täielikku pühendumust.
«Mõned asjad oma elus sain täielikult selgeks just tänu Harri Haamerile, kelle juurde ma 1984. aastal Tarvastus sattusin. Ei mingeid pooltõdesid ega kaksipidi valikuid,» räägib Riina ja meenutab muuhulgas ka seda, et kui noore pedagoogina tuli tal 1986. aastal valida, kas töö koolis või kirikus, siis valis ta muidugi viimase. Ja oli võõra võimu agooniaaegadel poolteist aastat õpetajaametist prii. «Sain Ukusse tikkija koha,» muigab Riina imeväikese virvendusega suunurgas.
1995. aastast oli Riina järgmised viis aastat Viljandi Jaani koguduse muusikatöö juht. «See oli nauditav ja kaunis aeg. Kui palju sai tehtud,» meenutab ta. Loodi lauluansambel, hoo sai sisse lastekoor, koguduselaulu toetamiseks arendati koraalikoori ja pandi alus vanemas eas noore hingega rahva laulukoorile. Ehk sai seda kõike korraga liiga palju, sest jälle tuli loobuda.
«Mingitel hetkedel, kui koormus liiga suureks läheb, ei pea mu tervis enam vastu, ja siis annan jälle kõik oma tööd teistele ära. Tihti oma headele õpilastele, nii on see vähemalt koolis olnud,» räägib Riina Trumm. Ja nii viiakse muusika edasi. Ja armastuse vägi, mis ses on.
Viimastel aastatel on Riina keskendunud hääle ja keha koostööle ja selle väljendamisele ning seeläbi tasakaalu leidmisele. On pidanud tunde ja praktikume Viljandi kultuuriakadeemias neile, kes nüüd ja edaspidi oma keha ja häälega tööd teevad.
Oma salajasemad mõtted paneb Riina paberile emakeeles, võru keeles. Need on esialgu sahtlis, aga mõned siiski trükki jõudnud ja üks – «Vihmakõnõ» ka Mari Kalkuni plaadiga muusikasse. Koos muusika ja sõprade ning sugulastega plaanib Riina Trumm ka sel laupäeval oma sünnipäeva tähistada. Kokku tullakse Paistu rahvamajja.
Mari Paenurm

Taivakõsõlõ
Taivakõnõ, muq elo Laivakõnõ.
Sa minnu hoiat kursi pääl
ka sys, kui hindän vussi lää.
Kui Suq sükävüs omgi muq iist kaetu –
täheq, kuu ja päiv omma iks laetu.
    Tollõ tiidmise iist maq Sinnu tennä,
    et kunagi ei olõq Saq äraq lännü,
    muq Laivakõnõ, kulla Taivakõnõ.
Riina Trumm

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! (Lk 18:31)