Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Tähendusi otsimas

09.02.2011 | | Rubriik: Kultuurielu

 Kirjastus Tuum on välja andnud Toomas Pauli viimase mõtisklusteraamatu «Totrus ja tähendus», mille ilmumiskuupäev jääb veel 2010. aasta sisse.
Toomas Paulile omaselt sisaldab «Totrus ja tähendus» esseid ja mõtisklusi, mis riivavad kümneid ja võib-olla isegi sadu loodusteaduslikke, filosoofilisi, teoloogilisi jt valdkondadesse kuuluvaid probleeme. Kindlasti pole mõttekas seda raamatut neelata ühe õhtuga, vaid see pakub mõtteainet pikemaks ajaks.
Kuid kas kirjeldatud probleemidel on ka mingi tähendus? Autor annab sellele küsimusele järgmise seletuse: «Tähendus ja totrus on komplementaarmõisted nagu valgus ja vari. Kui tähendust ei ole, siis ei ole ka totrust. Totrusest saab rääkida siis, kui millelgi on tähendus.» (Lk 281)   
Testib mõistuse ulatuvust
Toomas Pauli tekstide lugemine tekitab alati soovi otsida analoogiaid nii ilukirjandusest kui elust. Esimene paralleel tekkis mul Isaac Bashevis Singeri kuulsa romaani «Ori» peategelase Jaakobi mõtetega: «Ta oli leidnud vastuolusid piiblis, talmudis, kõigi suurte õpetajate juures. /../ Ta teadis küll, et juutluse aluseks on usk, mitte teadmine, kuid ta püüdis isepäiselt ometi järgi katsuda, kui kaugele mõistus ulatub.»
«Totruses ja tähenduses» sisaldub mitmeid mõistuse ulatuvust testivaid esseid. Neid lugedes võib esmalt märgata, kuidas mõtisklused toovad lugejani huvitavat informatsiooni. Nii võib sealt aimu saada näiteks inimese kui liigi bioloogilistest eripäradest nagu pikk ja abitu lapseiga, lastehoid kui evolutsiooniline mehhanism inimese arenguks (lk 15) või siis ikkagi küsimus meie tohutust ajust, mille tekkemehhanismid pole kaugeltki selged (lk 13, 16).
Mulle näib isegi, et looduse ja selle arengu selgitamisega seotud teadlaste nimed nagu Charles Darwin, Richard Dawkins, Daniel Dennett, Carl Sagan jt esinevad Toomas Paulil tihedamini kui Eestis ilmuvates loodusteaduste saavutusi populariseerivates tekstides.   
Informatsiooni edastamise kõrval jõuavad esseekogumikus esitatud mõttestruktuurid sageli lähedale ka küsimustele, mida aegade jooksul on vaid taevaste jõudude pärusmaaks peetud. Näiteks arusaam, et inimene pole midagi muud kui «enesekesksete geenide meeskonna orjameelne mängukann ja tööriist» (lk 66).
Teel selgema mõistmise poole
Kuid nagu raamatu lõpus kirjeldatud laste lelu jonnipunn tõuseb alati püsti (lk 281), nii küsib ka inimene ikka ja jälle kangekaelselt oma eksistentsi tähenduse kohta.    
Teisalt seondub tähenduseotsing mulle ikka 20. sajandi suurkuju Albert Schweitzeriga ja tema seisukohaga:
«Püüded määrata üldkehtivaid väärtusvahesid erinevate olendite vahel lõpevad ikka sellega, et olendeid hinnatakse selle järgi, kas nad tunduvad meile, inimestele, lähemal või meist kaugemal. See mõõdupuu on läbinisti subjektiivne. Kes meist teaks, mis tähendus on teistel olenditel iseeneses või maailmatervikus.»
See schweitzerlik liin Toomas Pauli esseedes toob loodusteadusliku lähenemise kõrval märkamatumalt sisse ka tähenduse ja varjatud tähendusega seonduvaid küsimusi.
Olgu siin näiteks kõigile teada laulust «Vändra metsas Pärnumaal» inspireeritud kirjeldus karude tantsima õpetamist, kus nad viiakse kuumale põrandale, mis mesikäpad tammuma paneb (lk 21).  
Möödunud suvel sattusin kuulma ühe miljonilinnas üles kasvanud eesti neiu imestust, kuidas lapsed suudavad silmade särades ja rõõmsalt laulda seda nii traagilist laulu: karuema on maha lastud, karupoegi piinatud, tassitakse mööda laatasid jne.
Tema seisukoht pani mu tõsiselt mõtlema. Niisama viib «Totrus ja tähendus» uutele ja uutele tähendusvariantide otsingutele. Kahjuks pole alati jõudu ja ka teadmisi autori mõttelennuga kaasa minna.
Lõpetuseks tahaksin lisada veel ühe paralleeli. Esivanemate kaudu ka Eestiga seotud Hermann Hesse kuulsaimas teoses «Klaaspärlimäng» on oluliseks tegelaseks vana muusikameister. Aja möödudes jääb ta sõnadega kitsimaks, kuid üha kirkamaks muutub ta maailmamõistmine.
Vormiliselt võib tähele panna, et ka Toomas Pauli raamatus on osa mõtisklusi muutunud lühemaks ja kontsentreeritumaks. Võib-olla on see märk teest üha selgemaks muutuvate tähenduste mõistmise poole.
Toomas Jürgenstein

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)