Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Tähendus sõnade taga

22.06.2016 | | Rubriik: Juhtkiri

Sellist pealkirja kandis tänusõnu pälvinud piiblikoolitus Nõmme Rahu kirikus. Sõnaga hermeneia (kr ’seletus, tõlgendus’) tähistas Aristoteles hinges mõeldu üleminekut välisesse vormi. Ometi võib küsida, kas sõnu kasutatakse rohkem selleks, et mõtet väljendada, või hoopis selleks, et varjata? Kas valget võib nimetada mustaks ja musta valgeks? Mäletan satanistide katseid veenda ametkondi, et kurat pole millegi poolest halvem kui Jumal. Paremgi veel. Apostel Paulus ei pea mingiks imeks, et saatan ise moondab ennast valguse ingliks.
Võidupüha ja jaanipäev tuletavad meelde, et oleme jätkuvalt valguse ja pimeduse rindejoonel nii ajalikus kui vaimulikus elus. Kas oskame valida poolt? Või on selline vastandamine vale? Kas ei meelita see meid dualismi võrku? Kas poleks hoopis mugavam idamaine arusaam, et õigus on nii ühel, teisel kui kolmandal? Kuid kas ei tähenda distantseerumine ohutusse erapooletusse taganemist, isegi allaandmist, ning rahvas, kes ei toida oma armeed, hakkab peagi toitma teise oma?
Järjest raskemaks läheb sõnade ja sündmuste mõistmine ka meie argielus ja ajakirjanduses. Kui äärmuslasteks nimetatakse enamust, kes on siis vähemus? Kus peitub suurem oht, kas vihakõnes või selle kriminaliseerimises? Kas populist on see, kes pürgib võimule, või see, kes on võimul, nagu väidab Ernesto Laclau. Kas Euroopa alusväärtusteks, mida hoida, tuleb lugeda ka uusaegseid uitmõtteid? Räägitakse ju inimõiguste õilsa maski all lihtsalt kodanikuõigustest või grupihuvist.
Ajaloost teame, et meelevaldne ringikäimine kallite aadetega nagu vabadus, võrdsus ja vendlus võib anda lausa vastupidise tulemuse. Selliseks kujunes näiteks Marxi, Lenini ja Stalini suur üritus. Need aated osutuvad viljakaks vaid traditsiooni ja tasakaalu kontekstis. Marju Lauristin on nimetatud kolmiku kohta öelnud, et tahtes ühes nurgas midagi maksimaalselt välja arendada, laguneb tegelikult kõik koost. See oht varitseb ka kirikus. Lõhed ja usulahud on kurb tõsiasi. Abiks on siin oikumeeniline liikumine, mis aitab meil kontrollida oma sõnade ja tegude tähendust ning juhib meid tagasi ühise usu juurde.
Tõetunnetust ja -tunnistust ei tohi mõistagi tuua poliitkorrektsuse või võltsviisakuse ohvriks. Ka Ristija Johannes ja Jee­sus kasutasid nii-öelda reljeefset keelt, nimetades, keda vaja, rästikute sooks, keda vaja, lubjatud haudadeks. Ometi kiidab Jeesus mäejutluses õndsaks rahutegijaid ja tasaseid ning apostel Paulus ütleb, et «teie leebus saagu teatavaks kõigile inimestele». Vaid armastus on jõud, mis veenab ja ühendab, sest kuri tuleb võita heaga. Ka tänapäeva maailmas, mille poliitiline loogika lõhestab ühiskonda, on esmatähtis armastus.
Meie käes on kogu keele ja meele arsenal, kuid meil tuleb olla vastutustundlik, teades, et «inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi», nagu kõneles Jeesus. Nende sõnade taga, millele kuuletuti vabadussõjas, oli vastutustunne, jäämine iseendaks ja armastus oma rahva vastu. See oli võidu tagatis, olgugi ohvrite hinnaga. Ristija Johannese sõnade taga oli usk Kristusesse ja Jumala riigi ligiolusse, olgugi märtrikrooni kandes.
Head sõbrad! See, mis on pühakirja sõnade taga, on Jumala tõelisus ja halastus, olgugi Kristuse ennastohverdava ristisurma näol. Just see on toonud suurima võidu – võidu patu, surma ja saatana üle. Seda võitu vajab iga sugupõlv ning selles tähenduses on iga kristlane kõige paremas mõttes Jumala enda mõjuagent. Sõnadele anname tähenduse ja veenvuse kogu eluga. Seda ei saa keegi tühjaks ega olematuks teha. Valmistagu see Issanda teed ja kõnelgu temast enam kui tuhat sõna.
Paavst Franciscus, kuulutades käesoleva aasta halastuse aastaks, ütleb üleskutses: «Kiriku esmane tõde on Kristuse armastus. Kirik teeb endast selle armastuse teenija ning vahendab seda kõigile: see on armastus, mis andestab ning väljendab ennast iseenda andmises. Seega seal, kus iganes on kohal kirik, peab olema ilmne Isa halastus. Kus ristiinimesed ka ei oleks – kogudustes, kogukondades, ühingutes, liikumistes –, kõik peavad sealt leidma halastuse turvapaiga.» Olgu see nii ka meie keskel, meie armsal Maarjamaal!

Andres Põder

 

 

 

 

Andres Põder,
emeriitpeapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)