Esileht » Arvamused » Kolumn »

Tähelepanekuid koroonaaja paradoksidest

17.03.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

On levinud ütlemine, et igas halvas on midagi head. Rohkem kui aasta on maailm elanud rütmis ja kujul, mida me veel mõned aastad tagasi ei osanud ette ennustada. On tulnud väga palju elu ümber korraldada ja olla valmis, et olukord võib veelgi keerulisemaks muutuda. 

Aasta, mis on ühiskonna toimenõtkuse proovile pannud, on olnud ühtlasi proovikiviks isiklikus plaanis kodanikuna, pereliikmena, kolleegina, ligimesena. Pandeemiaaeg on pannud meid märkama ja omaks võtma uusi reaalsusi, toonud esile meie nõrkused ja tugevused ning võimendanud ühiskonna kitsaskohti. Osutanud elu haprusele. 

Samas on pandeemia-aastal olnud ka oma positiivsed mõjud nagu mõtestatum ajakasutus, elulaadi (ajutine) muutus või keskkonnasäästlikum toimimine. Ennekõike aga on ilmselt kasvanud üldine teadlikkus sellest, et meie eksistents sõltub palju rohkemast kui meie oma pingutused ja tahe. Küllap oleme ka õppinud rohkem hindama elu lihtsaid rõõme ning väärtustama hetki, mida varem nii iseenesestmõistetavaiks pidasime. 

Positiivse poole peale võib kanda ka digitaalse võimekuse kasvu ja arenenud oskust mõelda tavapärastest mõttemustritest lahti lastes. On neid, kes on otsustanud vahetada linnaelu maakodu sulni rahulikkuse vastu ning küllap on liikumise üldine vähenemine kahandanud ka mõnevõrra meie ökoloogilist jalajälge. Üha rohkem on neid, kes näpud mulda pistavad ja midagi kasvatavad, kes võtab kanad, kes kassi-koera, kes remondib kodu. 

Minu tutvusringkonnas on palju neid, kes ütlevad, et jälle on aega lugeda, ennast vaimselt harida. Ka minu praeguse asukohariigi Rootsi statistika kinnitab, et inimesed on hakanud enam lugema. 2020. a müüdi Rootsis 29 mln digiraamatut (kasv võrreldes varasema aastaga 35%) ning 23,5 mln paberraamatut. Oluliselt on kasvanud heliraamatute kasutamine. 

Pole välistatud, et pandeemia mõjud on avanud meie jaoks rikkama ja mõtestatuma elu uksed. Elu oravaratas pöörleb varasemast aeglasemalt, ja sellegi võiks kanda positiivsete tõikade loendisse. Samas on üsna palju meie aktiivsest tegevusest koondunud virtuaalruumi. 

Ei ole valdkonda, mida globaalne epideemia pole mõjutanud ning sellega on kokku puutunud tähelepanuväärne osa globaalse küla elanikest. Enamik meist on ilmselt harjunud pidama loomulikuks, et inimeste ja ühiskonna areng toimub millegi parema, kõrgema ja edenenuma suunas – homne on tänasest ilusam, arenenum ja parem. 

Briti psühhoanalüütik David Eder nimetas juba 1932. a seesugust mõtlemist progressi müüdiks. Ta leiab, et usk progressi on müüt inimese sõltumatusest ja kõikvõimsusest. Usk lõputusse arengusse suureneb paralleelselt sellega, et inimkond kogeb võrreldes varasemate aegadega vähem kriise ja raskusi ning väheneb usk jumaliku sekkumise vajalikkusse. 

Sarnast lõputu progressi usku on ajaloos olnud ju varemgi –olgu siis tegemist tööstusrevolutsiooni või vankumatu usuga tehnoloogia lõputu arengu võimalustesse. Olukorda, kus usk tehnoloogia lõputusse arengusse ja selle tulemusel tekkivatesse senitundmatutesse võimalustesse omandab kohati religioosse ilme. Enne koroonakriisi liikus tähelepanuväärne osa maailmast urbaniseerumise ja digitaalsuse suunas. 

Suund pole ka viiruse puhkemise tagajärjel muutunud, küll aga on ilmselt muutunud ja muutumas üldine hoiak lõputusse progressi ja inimese kõikvõimsusesse. Koroonaaeg on osutanud teatud piiridele, mis meist ei sõltu. Norra kirjastaja ja maailmarändur Erling Kagge on tõdenud, et kui ronida mäe otsa, võib tunduda alla vaadates, et kõik on kontrolli all, ent nendib kogenud rändurina, et absoluutselt kõike ei saa kunagi inimene kontrollida.  

Inimeseks olemine eelkirjeldatud taustal väga palju muutunud ei ole – oma püüdlustes oleme eelkäijate sarnased, ehkki valikute paljusus on muutnud meid teadlikumaks ja valivamaks. Seesugust usku lõputusse arengusse ja säravasse tulevikku ei saa segamini ajada kristliku vaatega Kristuse taastulemisse, uue taeva ja uue maa saabumisse. Käsitlus inimesest on neis kahes erinev – esimesel juhul kõikvõimas, täielikult iseseisev inimene, teisel juhul aga inimene, kes omaenese jõul ei ole võimeline tegema head ning vaid läbi jumaliku sekkumise võib loota lunastusele. 

Jumala arm ja usk on suurimad kingitused, mida tuletab meelde ka paastuaeg, mis on teist aastat järjest erinev kõigist eelmistest. See on meile kingitud aeg selleks, et vaadata endasse. 

Küllap mäletame veel üsna kirkalt, kuidas noor Ameerika luuletaja Amanda Gorman esitas USA 46. presidendi Joe Bideni ametisse vannutamise tseremoonial hiljem palju tsiteeritud luuletuse „Mägi, millele me ronime. Gorman lõpetas oma mõjusa etteaste triumfaalselt: „Sest valgus on alati, kui me vaid oleme küllalt julged, et seda näha, kui me vaid oleme küllalt julged, et see olla.“ 

See kõlas keset maailma tabanud vintsutusi evangeelse lootuse kiirena, mille lõppedes oleks võinud öelda „aamen!“. Loodan, et liigume vaatamata meid ümbritsevale ebakindlusele siiski sama lootusrikkalt ja julgelt varasemast kogenenuma ja vastupidavamana valguse suunas.

 

 

 

 

Kristel Engman,

kolumnist

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)