Tahan alati teha midagi, mis oleks edukas ja ebatavaline

Matemaatiku ja merefüüsikuna tuntud akadeemik Tarmo Soomere (50) meenutab, kuidas tema loodud võrgu kaudu 1970.–80. aastate Eestis levis vaimne kirjandus. Soomere lõi nõukogude ajal rahvusvahelise põrandaaluse kirjastuse võrgu, mille kaudu läks liikvele kokku tuhandeid koopiaid ligi kolmesajast erinevast trükisest. Imekombel oli tal edu 5–6 aastat, enne kui Juri Andropovi aegne riigi julgeolekuteenistus selle peatas.

Olukorras, kus kirikuelu oli taunitud ja kirikus käimiselegi ei vaadatud hea pilguga – teatud elukutsete esindajate jaoks oli see lausa välistatud –, tuli mõelda, kuidas korraldada kokkusaamisi, milles kesksel kohal vaimsed väärtused.
1970. aastate vaimsed kogunemised kodudes
Julgeolek võis registreerida kirikuskäimisi, kuid ei jõudnud jälgida ega saanud takistada kodudes eri põhjustel kokku saajaid, olgu sünnipäeva, soolaleivapeo, pulma-aastapäeva, külaskäigu vm ettekäändel. Just neil kokkusaamistel taaselustusid omapärased Kristliku sõnumi edastamise «tunnid» – sõnavõttudel ja muusikal põhinevad vaimulikud koosviibimised, mis algselt pärinesid vennastekoguduse traditsioonist ning hiljem levisid ka kirikuisse, aina elavdades külastatavust. Nii näiteks algas Hageri koguduses jõulude tähistamine koduste vaimulike «tundide» näol detsembris ja lõppes veebruaris, nii pikk oli soovijate järjekord.
Vaimset sõnumit edastati mitte üksnes kõnedes, vaid ka tollase tehnikauuenduse kaudu – värvilisi diapositiive vaadates ja muusikat kuulates. Äsja olid levima hakanud suhteliselt kvaliteetsed magnetofonid, pisut tehnikat juurde lisades oli usulises mõjus sündinud klassikalise muusika helikeelel võimalik laieneda kirikusuuruselegi ruumile ja auditooriumile.
Soomere meenutab: «Väga tuntuks sai Eerik Pajusalu, vennastekoguduste kogunemistele oli ta eriti oodatud. Tema sugestiivne sõna mõjus, ta kujundas ühena esimestest haaravaid slaidiprogramme, kus klassikaliste maalide, püha maa reisipiltide, looduskaadrite ja vanade kunstnike meisterlikkuse mõju toetas sõnumit. Pajusalu lõi justkui mängufilmid diapositiividel. Kaadrid olid mõjuvad, need olid loodud andeka fotograafi silmaga.» Pajusalu esines palju erinevaile kuulajaile kümnetes, kui mitte sadades kodudes. Teda ei ole juba paarkümmend aastat enam meie seas.
Diapositiivide vaatamiseks peab olema pime ruum, sobilik taust ja diaprojektor. Kirikus pole see alati võimalik; küll aga pääseb mõjule hea muusika ka ilma piltideta. Tarmo Soomere korraldas ainuüksi ühe suvega üle viiekümne muusika kuulamise õhtu üle kogu Eestimaa.
Suur eeskuju nakatas
Sagedane külaline oli ta Kadrinas, Viru-Nigulas, Lüganusel, Amblas, Järva-Madisel. Mitmes väikeses koguduses – Läänemaal Karusel ning Saaremaal tuli kokku üle saja inimese, rohkem kui koguduses liikmeid, see oli innustav ja võimas tunne. 1970ndate lõpul algasid iganädalased plaadimuusika õhtud Tallinna Püha vaimu kirikus, mis mõned aastad hiljem kujunesid elava muusika õhtuteks ning kestavad tänaseni.
Noored ja ärksad pastorid Villu Jürjo, Einar Soone, Andres Põder, Ants Leedjärv, Vello Salum jpt panid oma vähestest ressurssidest kokku raha, et soetada aparatuur kirikuis hea muusika kuulamiseks. Pühakodades oli ja on ju hea akustika.
Soomere: «Tõlkisin vaimulikke tekste, emakeeles pääseb nendesse kätketud sõnum kahtlemata paremini mõjule. Muusikas peitub erakordne vaimne jõud, muusika keel, nagu matemaatikagi, on universaalne. Oli huvitav otsida ja kokku lindistada muusikalisi kavasid, jälgida, kuidas inimesed neid vastu võtsid. Muusikaliteratuuris harisid ja aitasid mind konservatooriumi üliõpilased, Maris Vall­salu, Reet Nikkel jt.»
Kujutlegem – tollal kuulata kaheksat erinevat «Ave Maria» esitust maailma parimatelt esitajatelt tippkvaliteedis ja perfektse akustikaga ruumis, vahele muusikaajaloolisi kommentaare, mõtisklusi sellest, milline sõnum võiks muusikas ja tekstis sisalduda tänapäeva inimesele. Teine armastatud programm koosnes kirikumuusika pärlitest.
Nõukogude tegelikkuse silma alt ära
«Kokkuvõttes oli see nõukogude kontekstis üks võimalik legaalne kanal, kus võis tegutseda end otsesesse ohtu seadmata. See oli pea ainus tegelikult kättesaadav ametlikust erinev vaimsus, milles ei domineerinud nõukogude tüütu ja lame retoorika, millest oldi väsinud. Seepärast tähendas kodustel kogunemistel osalemine jälgivast silmast pääsemist ning oli seetõttu paljudele ligitõmbav.
Inimesed avanesid, rääkisid, millest nad mõtlesid, mis oli neile oluline, siirusel oli noil aastail eriline väärtus. Oli ilmne, et inimesed vajasid selliseid kogunemisi. Selle taga oli paljuski soov millegi tõelise või autentse järele. Jumalasõna vahendamine oli iseasi – see on alati olnud ja on ka praegu Eestis tundlik teema.»
Kogemus millegi erilise, innustava ja rahvast siduva, vajaliku tegemisest oli olemas.
Oli selles Tarmo Soomere jaoks ka salapära ja põnevuse element? Nooruslik seiklus­ind?
Soomere: «Salapära minu jaoks ei olnud, pigem võimalus pääseda huvitavatele asjadele ligi. Autentsuse, tõsise filosoofia otsing mõjutas muidugi ka väga.»
Tagantjärele ma näen eriti selgelt, kui vähe oli vaja teha, et distantseeruda nõukogude vaimust – lihtsalt pöörata teine külg, inimesed vajasid seda, tulid kohe kaasa.
Tõuke andsid kirikuõpetajad
Ehkki nõukogude ajal ilmus palju eestikeelseid raamatuid, oli puudu väga paljude teemade käsitlusest, vaimulikust ja filosoofilisest aga eriti. Soomere: «Mitmel inimesel, ka minul, oli kerkinud mure, et pole enam saadaval huvitavat lugemist. Ilukirjandust ju oli, aga maailma tõsiseid ja sügavaid küsimusi ausalt käsitlevaid tekste polnud kuskilt võtta. Järelikult tuli ise neid leida, lasta tõlkida, trükkida. Hiljem ka paljundada ja levitada.»
Tõuge tuli taas ärksamatelt kirikuõpetajatelt. Paljud neist tõlkisid vaimulikku kirjandust oma koguduseliikmete ja kolleegide jaoks. Eesti vanema põlvkonna viljakamaid teolooge Elmar Salumaa tõlkis pidevalt mitmesuguseid teaduslikke ja muidu õpetlikke tekste, kirjutas need masinal ümber ning nimetas 200 kogunenud lehekülge järjekordseks «Teoloogiliseks kogumikuks».
Tema koostatud käsikirjalisi filosoofia ajaloo õpikuid kasutati poolametlikult isegi Tartu ülikoolis. Neid kirjutati kirjutusmasinal ümber, osa ringles huviliste seas, kellest mõni omakorda teksti uuesti ümber kirjutas ja edasi lugeda andis. Masinakirjaleht kannatas lugeda ka läbi viienda kopeerpaberi lööduna, maisipaber veelgi enam – sai korraga kirjutada kuni kümme eksemplari.
Põrandaaluse kirjastuse võrgustik
Sel eeskujul hakkas Tarmo Soomere ümber kujunema uus võrk, mille kaudu liikus väärtkirjandus parimas mõttes. Seitsmekümnendatel olid teada ka juba paari viimase kümnendi kogemused ettevaatusabinõudeks: ära tutvusta inimesi omavahel, ära uuri aadresse, vaid mine kohale mälu järgi. Süsteemi ei tohtinud näha olla. Parem oli, kui ei teadnud ka inimese nime. Rääkida tohtis ainult siis, kui tingimata vaja oli, sulle ja vestluspartnerile oli tervislikum, kui unustasid kõik liigse kohe pärast kokkusaamisi.
Nii leidus inimesi, kes võisid trükkida, leidus ka köitmiskogemustega inimene. Mitte keegi ei tundnud üksteist ega aimanud võrgu tegelikke mõõtmeid. Moskvas, kuhu Soomere imelikel, et mitte öelda imelistel, asjaoludel oli õpinguid jätkama asunud, oli vabalt saada ladina tähestikuga kirjutusmasinaid. Nende šriftinäidiseid muidugi kontrollorganitel polnud; nii ei olnud võimalik ka kuigi kergelt raamatute allikat kindlaks teha.
Tänapäevases mõttes oluline oli veel see, et eriti hoolikalt pidi vältima nende raamatute eest kasumi saamist, mis oleks spekulatsioonina kohe paragrahvi alla läinud. Tuli karta iga liigset rubla. Nõnda kujunes raamatute hind täpselt masinakirjutajate ja köitjate töötasude summana.
«Igatahes selle kaudu ei saadud mulle ligi,» kinnitab Soomere. Siiski oli taolise võrgustiku ülalhoidmine võimalik vaid paljude vaimulike pingutuste abil, kes raamatute küllalt kõrgele hinnale – enamasti kümne rubla kanti – vaatamata need välja ostsid.
Raamat nädalas
Kõige jultunum temp, millega Moskva ülikooli üliõpilane ja pärastine Moskva okeanoloogia instituudi aspirant Tarmo Soomere võimude suhtes enda teada toime tuli, oli see, et ta lasi ühes Moskva trükikojas paljundada EELK leeriõpetuse lühikursuse vihikut. See rotaprindiväljaanne ilmus põrandaaluse kirjastuse tipptiraažiga – 500 eksemplari.
«Oli inimesi, kes täie teadmise juures tekitasid ülikooli rektori allkirjaga paberi, millega see asi ära toimetada. Selgituseks oli kirjas, et ateistliku kasvatustöö programmi raames vajalik trükis.»
Nii hästi ei läinud Doni-äärse Rostovi trükikojas, kuhu Soomere püüdis sisse viia prantslase Michel Quisti luuleliste palvete ja meditatsioonide tõlkeid. «Arvasin, et taolist tüüpi tekstid võiksid eesti lugejale palju meeldivaid ja kasulikke hetki tuua, nad olid väga elulähedased, lüürilised ja omapärased; samas erakordselt sügava ja täpse meie aja inimeste probleemide tunnetusega.»
Trükikoja direktor leidis eesti kirjakeelt oskava inimese, kes kinnitas, et ateistliku materjaliga ei ole kaugeltki tegemist. Soomere: «Pidin palju vaeva nägema, et otsi vette peita.»
Kokku sai trükitud umbes 300 nimetust, sellest ainuüksi Elmar Salumaa teoloogilisi kogumikke 40 ümber. Trükiti mitmesuguste vaimulike ja filosoofiliste tekstide tõlkeid, Konrad Veemi koostatud koguduseliikmete käsiraamatut, Bernhard Lohse Martin Lutheri elu käsitlev ülevaade. Pooleli jäi Salme Klaose tõlgitud Martin Lutheri teoste valiku paljundamine, nagu «Kiriku Paabeli vangipõlvest» ja Saksa katekismus. Ilmus ka ilukirjandust: Stockholmis välja antud «Don Camillo väike maailm» J. Säkki tõlkes ja palju muud.
Graafik oli tihe: välja anti keskmiselt raamat nädalas. Sellega seoses läks Tarmo igal nädalal erineva pastori juurde külla. Tänu liikuvusele – ta sõitis lisaks ka Tartu ja Moskva vahet iga nädal – ilmselt ka ei suudetud tema tegemisi ülima täpsusega jälgida-mõista.
Märtrikroon polnud eesmärk
«Muidugi pakkus mulle huvi proovida, kas saan hakkama. Ja muidugi oli see minu poolt nooruslik häbematus niimoodi toimida. Usun, et mu noorus oligi oluliseks põhjuseks, miks julgeolek ei asunud mind kohe kahtlustama, vaid uskus, et olen kõigest suurema süsteemi nooruke «tankist».
Mul polnud tegutsemiseks muud olulist motiivi, kui et seda kõike lihtsalt tuli teha. Ei olnud viha või millegi tõestada tahtmist, pigem lihtsalt ülekeev nooruslik energia kombineerituna maailmaparandamissooviga ning leppimatusega valedel ja pooltõel rajaneva maailmavaatega, mis veel vürtsitatud väikese põnevusega. Muidugi ei olnud kerge taolist masinavärki käigus hoida, sealjuures oma isikuga kuidagi silma paistmata. Tagantjärele tundub, et muusika tutvustamine erinevais Eesti paigus oli parim kattevari väärtkirjanduse levitamisele.»
Soomere kinnitab, et ei julge veel praegugi õieti sellest üksikasjadeni rääkida. Harjumus – ning ka tõik, et enamik tema jälgijaid, läbiotsijaid, ülekuulajaid on ju elus. Tulevad vastu ja teevad juttu nagu ikka vanad tuttavad.
Julgeolek tegutses professionaalselt
Kristliku kasvatusega Soomere imestab, et need mehed teda üle kuulates, uurides ja põhjalikult tundma õppides ei ole ikka aru saanud ühest lihtsast kristlikust tõest, mis läbi elu juhib: andestus. Kohut mõistab Jumal, Temale jääb ka hukkamõist ja kättemaks.
Tarmo Soomere möönab, et sattus vastamisi toona oma ala tõeliste professionaalidega, kelle ees tunneb tänini täit aukartust: «Väide, et küll seal olid siis, kaheksakümnendail, juba tööl küündimatud tegelased, ei vasta hoopiski tõele. Jälile jõudnult tegutsesid nad kavakindla ja psühholoogiliselt väga täpse metoodikaga.
Tulemus oli, et inimesed, kelle peale oleksin varem olnud täiesti kindel, rääkisid kohtumistel välja selliseid asju, mida nad oleks saanud igati eitada ja varjata. Professionaalid lõid olukorra, kus omad inimesed tegid ise vajaliku hävitustöö. See oli mulle tookord üllatav ja valus kogemus. Hiljem olen mõistnud, et see on soovimatute organisatsioonide lõhkumise praktikas klassikaline võte.»
Emakodus Kohilas läbiotsimisel korjati ära märkimisväärne hulk kirjandust ja isiklikku arhiivi. Seetõttu on praegu võimalik vaid kaudselt hinnata liikvele läinud raamatute või organiseeritud ürituste hulka. «Sealt võeti kaasa umbes meetri jagu raamatuid, küll üsna mitukümmend köidet, kuid siiski väga väike osa kogu tööst.»
Soov jõuda lõpule teatava hulga valgustus- ja organiseerimistööga, et seejärel vaikselt taanduda ja järgmistele ruumi jätta, ei läinud täide. Võimud avastasid «võrgu» ja «kalad» selles mõni aasta enne Gorbatšovi sula.
Tarmo Soomere ise usub, et vangilaagrisse mõistvast kohtuotsusest päästis teda vaid perestroika laienemine ja kolleegide-teadlaste põhimõttekindlus, kui prokuratuur iseloomustust nõudis. Enne aga tuli üle elada mitu närvilist aastat, ikka ainult üks päev korraga. Kindlasti põletas see eluperiood tema kui teadlase tulemustest mõndagi, läks aega, enne kui elu stabiliseerus.
«Mässumeelsus on mulle loomuomane.»
Kõik tuleb kasuks neile, kes ennast ja elu tõsiselt võtavad ja püüavad maailma paremaks muuta, usub ta. Ka 2005. aasta jaanuaritormi puhul teadis prognoosi ju mitu teadlast, kuid näis ilmvõimatuna läbi uskmatuse seina midagi kuuldavale tuua. «Kui mul polnuks tookordseid kogemusi teha n-ö võimatut, poleks ma ka suutnud seda teavet avalikkusele kuuldavaks teha,» kinnitab Soomere.

Juune Holvandus

Tarmo Soomere

Teadlasekarjäär:
Sündinud 11. oktoobril 1957 Harjumaal.
Lõpetanud 1974 Kohila keskkooli kuldmedaliga.
Õpinguid alustas Tartu ülikoolis matemaatika erialal, lõpetas samal erialal Moskva Riikliku Ülikooli 1980.
Füüsika-matemaatikakandidaat okeanoloogia erialal 1984
(okeanoloogiainstituut, Moskva),
matemaatikadoktor 1992 (Tartu ülikool).
Alates 2005 töötab TTÜ küberneetika instituudis.
Rannikutehnika professor TTÜ mehaanikainstituudis 2005.
Osalenud Grenoble’is, Hamburgis, Uppsalas, Geesthachtis ja Oslos teaduslike töögruppide töös.
Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik 2007.
Tunnustused:
Euroopa Geofüüsika Seltsi noorte teadlaste publikatsioonipreemia 1993,
August von Humboldti stipendium 1993–1997,
Nikolai Alumäe akadeemiline loeng 2000,
riiklik teaduspreemia kollektiivi liikmena tehnikateaduste alal 2002,
Postimehe aasta inimene 2005,
Balti Assamblee teaduspreemia 2007.

TEISED TEMAST

Mihkel Kukk:
Mäletan Tarmo Soomeret 1970ndate teisest poolest, kui ta oli veel Moskva ülikooli tudeng, kuid suviti sõitis mööda Eestimaad ja korraldas kirikutes muusikaõhtuid. Grammofon, plaadid ja kõlarid olid mootorratta külgkorvis. Mäletan, et ta käis mitte ainult tollal nooremate ja julgemate pastorite (Villu Jürjo, Andres Põder, Vello Salum), vaid ka mitme vanema põlve vaimuliku (Henn Unt, Harri Haamer) juhitud kirikutes.
Tarmo oli aktiivne osaline ka 1970ndate teisel poolel toimunud poollegaal­sete Häädemeeste luterlike noortelaagrite korraldamises. Tänu temale tuli sinna kohale isegi Moskva teisitimõtlejaid, mis ajas kohalikel võimudel eriti harja punaseks ning 1980. aasta laager jäi seetõttu ka viimaseks.
Tihedamalt puutusin Tarmoga kokku 1980ndate alguses Tallinnas, kui töötasin Püha Vaimu kiriku kantseleis. Siis olid tal esmaspäevaõhtuti Püha Vaimu kirikus täiesti avalikud heliplaaditunnid. Imestan siiani tollase õpetaja Jaan Kiiviti julgust lubada neid pidada, kuigi ta ise tavaliselt osa ei võtnud. Et Tarmo organiseeris üliõpilastele ja teistele huvilistele ka teoloogilise kirjanduse kirjutusmasinal paljundamist, siis näiteks selle tarvis kusagilt hangitud paberit hoidis ta samuti mõnda aega Püha Vaimu kirikus.
Tarmo oli sel ajal minu meelest meie kirikule väga oluline isik, kes on jäänud praegu tähelepanu alt kõrvale. Ta oli selge peaga, julge, ettevõtlik ja riskialdis mees. Kui EELK soovib tunnustada neid, kes on kirikutööd aidanud edendada ka nõukogude aja keerukates oludes, siis peaks kindlasti Tarmo Soomeregi nende hulgas olema.
Villu Jürjo:
Tarmo Soomere oli noorena väga energiline. Jõudis palju – alates iganädalastest palvetundidest ühiselamutoas ja lõpetades kirikutes esitatavate muusikaprogrammidega makilindilt. Tarmol oli tugev usk, aga usk – seegi on tegu Jumala auks.
Urmas Soomere, Tarmo vanem vend:
Tarmo on jõudnud paljude erinevate asjadega korda saada. Tookord, kui Tarmol oli käsil paljundus- ja kirjastustegevus, samuti populaarsed muusikaõhtud, oli kahtlemata ääretult põnev ajajärk. Toetasin teda igati, ehkki risk oli suur. Arutasime asju koos. Palju oli vaja korraldada, leida õiged inimesed, oskajad ja usaldusväärsed samal ajal. Iga raamatulehekülg paljundati ju 6–8 eksemplaris, järgnes köitmine, levitamine. Julgeolek tundis asja vastu suurt huvi, meil korraldati kodus mitu korda läbiotsimine, materjalid, mida ei jõudnud peita, võeti kaasa… Tagantjärele tundub raamatute valik hea, lugemismaterjal arendas meid endid samuti.
Kord oli meil isegi kavas korraldada Piibli eestikeelne trükkimine Saksamaal, kuid keeruline oli leida veoautot, millega raamatud ära tuua. Transpordi taha asi jäigi.