Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Tahaksin andeks anda 5. osa

18.05.2016 | | Rubriik: Hingehoid, Järjejutt

andeksand5.
Andeksandmine ei tähenda ülekohtu aktsepteerimist. See ei vabasta ebaõigluse ajalikest tagajärgedest. Kuigi kiviga aknad puruks löönu saab oma teo andeks, ei saa aken sellest terveks, vaid väljast tuleb ikka sisse külm õhk.
Me ei tohiks aktsepteerida ülekohut, kuigi anname väärate tegude tegijale andeks. Ja kui anname andeks, võtame selle riski, et meie vastu eksitakse uuesti. Aga sama riski võtab endale ka Jumal, andes meile andeks.
Andeksandmine ei tähenda vastutusest vabanemist, vaid see on luba jätkata elu valest teost hoolimata.
Mitte unustades ei andestata, vaid andestades unustatakse. Vahel tuleb andeksandmiseks käia pikemat aega hingehoidja juures.
Kui tunned, et kannad oma südames viha ja vimma kellegi vastu, siis tuleks midagi ette võtta. Kui sa pole valmis oma viha objektiga silmast silma kohtuma, vajad võib-olla usaldusväärset hingehoidjat, kellega koos asja arutada. Lõppude lõpuks patu ülestunnistamine ja tõele näkku vaatamine on sellistes asjades ainsad viisid edasi pääsemiseks. Alati see aga üksi ei õnnestu.
Selles maailmas me ei suuda nõrkade inimestena jõuda täiusliku jumaliku andeksandmiseni, mis kaotaks ka armid nii, nagu haava poleks kunagi olnudki. See, et me pole suutelised tingimusteta andestama, nii nagu Jumal andestab, on siiski teine asi kui kibestumine, kättemaks ja teise inimese vihkamine.
Kui ütleme kogu südamest Jumala ja vahel ka inimeste ees, et anname ligimesele andeks, siis nii tehes näitame, kuhu suunda soovime lasta sel inimsuhtel areneda. See, et meie tunded ei jõua alati järele, ei näita seda, et andeksandmine poleks tõeline. Positiivsete tunnete puudumine ei tähenda andestamatust. Kui tahame andeks anda, siis näitame, et ei soovi pidada alles viha.
Matteuse evangeeliumi võrdpilt aitab asja paremini mõista (vt Mt 18:23–35). Jee­sus kõneles kahest sulasest, kellest üks oli kuningale võlgu 10 000 talenti. Võlgnik palus olla pikameelne ja armuline, kuningas kustutas tema võla.
Hiljem kohtus võla andeks saanud mees kuninga sulasega, kes oli talle endale 100 teenarit võlgu. Kuigi see mees palus lisaaega võla maksmiseks, ei saanud ta seda, vaid armutu rahaomanik pani ta vangi.
Selleks, et mõista võlasummasid, on vaja teada, et kogu Iisraeli alalt koguti keisrile maksu aastas 800 talenti. Matteuse evangeeliumi järgi on mehe võlg isandale 10 000 talenti ehk siis kümme korda suurem kui kogu territooriumilt Rooma keisrile kogutud aastamaks. See-eest 100 teenarit vastas ühe töömehe saja päeva palgale ehk see oli kolmandik inimese aastapalgast.
Armutuks kutsutud inimene oli jäänud võlgu väga suure summa ja kahtlemata oli selge, et tal polnud mingeid võimalusi seda võlga tagasi maksta. Kui temalt tuldi küsima tagasi seda kohutavalt suurt võlga, pidi ta esimest korda nägema tõde enda kohta: kas selline on olnud minu elu, kas pean kõige eest nüüd vastutust kandma?
Kuninga ees saab inimene kuulda kohutava kohtuotsuse: teda ennast, tema pere ja varandus müüakse võla katteks. Mees nutab ja lubab tegutseda paremini: «Ole minuga pikameelne ja ma maksan sulle kõik!»
Jumala seaduse poolt haiget saanud inimene otsib tuge oma teenetest, tajumata, kui vähesed on inimese enda võimalused, kui tegu on võlaga Jumala ees.
Aga Jumalat kuvav kuningas on armuline. Mees saab kõik andeks. Ta ei pea olema surmani orjuses, vaid võib minna vabaks lastuna tagasi oma argitoimetuste juurde, kust oli tulnud. Nõnda tegutseb Jumal. Kui inimene on saanud oma patu andeks, siis teda ei saadeta argielu keskelt kuhugi. Ta peab tegelema kõigi argiste küsimustega, mis kuuluvad selle elu juurde. Siin argipäevas on vaja usku ja lojaalsust.
Argipäevas kohtab mees ligimest, kes on käitunud tema suhtes valesti. Kui need kaks inimest kohtuvad, unustab meie jutustuse kangelane kogu oma võla, mis just oli kustutatud. Ta suunab kogu oma kibestumise võlgnikule. «Temast kinni haarates kägistas ta teda ja ütles: «Maksa, mis sa võlgned!»» Seejärel saadab ta ligimese vanglasse, sest too ei suuda anda seda, mida talt nõuti.
Nii tegutseb andeksandmatu meel. See naaseb üha uuesti ülekohtu juurde, mida on kord kogenud. Aga miski ei rahusta teda. Sellele, kes ei soovi anda andeks, ei piisa ühestki kompensatsioonist. Ei aita ei andekspalumised ega ka katsed hüvitada tehtut. Teisele andestamata on võimalik teda kogu aeg hoida rakmeis.

(Järgneb.)

Jukka Norvanto

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)