Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Tahaksin andeks anda 4. osa

11.05.2016 | | Rubriik: Hingehoid, Järjejutt

andeksand4.
On tõenäoline, et ta eeldas seda, et eksija palub temalt andeks. Jeesus kõneles Luuka evangeeliumis seitse korda toimuvast kahetsemisest: «Jälgige end: kui su vend patustab, siis noomi teda, ja kui ta kahetseb, anna talle andeks! Ja kui ta ka seitse korda päevas sinu vastu patustab ja seitse korda sinu poole pöördub, öeldes: «Ma kahetsen», andesta ikka talle!» (Lk 17:3–4)
Matteuse evangeeliumis ei pöörata sellele kahetsemise aspektile tähelepanu, mistõttu võime oletada, et Peetrus mõtles sellele, mitu korda andeks anda, üksnes isiklikust seisukohast lähtudes.
Jeesuse vastus näitab, et selline arvutamine on mõttetu: «Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.» Vastus näitab, et lisaks sellele, et me ei pea arvutama omaenda andeksandmiste hulka, on ka Jumala andeksand pillav. Temagi ei pane piiri sellele, kui mitu korda saame pattu langenuna tulla tema juurde armu paluma.
Märkame, et Piiblis kõneldakse küllaltki harva andekspalumisest, aga väga sageli patu ja halbade tegude tunnistamisest. Tundub, et Piibli inimesele pattude tunnistamine tähendas juba andekspalumist.
Meie ajal peetakse sageli just andekspalumist an­deksandmise eelduseks. Sageli andekspaluja usub, et andestamiseks piisab palvest andeks anda. Tihti ka nõnda on. Muul juhul oleks koostöö kolleegidega või pereliikmetega vägagi raske. Tavaliselt lahendab siiras andekspalumine ka keerulise olukorra ja see teeb võimalikuks suhte süvenemise. Ilma soovita paluda andeks ja anda andeks jäävad inimsuhted õõnsaks ja pinnapealseks.
On inimesi, kes peavad nii andekspalumist kui andeksandmist kahjulikuks. Sellise negatiivse suhtumise põhjuseks on sagedased pettumused. Näiteks võib abikaasa olla käitunud valesti või vägivaldselt ja on palunud hiljem oma teguviisi andeks. See on toonud leppimise. Aga ei lähe kaua aega, kui kordub sama olukord, mille järel eksija esitab jälle kahetsedes siira palve andestada.
Mida sagedamini selline olukord kordub, seda läägemad need andekspalumised tunduvad. Mingi aja pärast tekib tunne, et andekspalumised annavad loa jätkata tulevikus samal ärritaval viisil tegutsemist. On mõistetav, et sellist andekspalumise väära kasutamist kogenud inimene hakkab mingi aja pärast küsimärgi alla seadma kogu an­deksanni teemat.
Tõelises andekspalumises on alati siiras kahetsus ja soov käituda tulevikus teisiti. Sellega kaasneb soov korvata teisele osapoolele tekitatud kahju. Ilma püüdeta muuta oma käitumist ongi andekspalumine vaid üks janditamine.
Tõeline andekspalumine tähendab see-eest soovi käituda tulevikus teisiti. Sellega kaasneb ka kutse dialoogile ja asjade selgitamisele. See tähendab valmisolekut kuulata nõuandeid ja asetada end solvatu olukorda. Selline andekspalumine ei sisalda taotlust jätkata tulevikus vanal viisil, vaid selles on soov õppida oma vigadest.
Samas ka tõelise andekspalumisega võib minna nii, et püüd tulevikus paremini käituda ei õnnestu. Sel juhul võivad lähedased arvata, et inimene ei püüdnudki end muuta. Ja selge on, et mida rängema solvanguga on tegu, seda lihtsam on pidada ka siirast andekspalumist teeskluseks.
Nõnda pöördub küsimus andekspalumisest taas an­deksandmise teema juurde. Kui ülekohus on südamest andeks antud, siis ei peeta eksimust enam meeles. Kui andeksandmine on olnud tingimuslik, siis see pole olnud tõeline andestus.

Kui ma annaksingi andeks
Andeksandmine on ühtaegu nii raske kui kerge asi. Lihtne on mõista, kui raske on elu ilma andestamiseta. Raske on see nii sellele, kes ei anna andeks, kui ka sellele, kes ei saa andeks. Andeksandmatus mürgitab ning kitsendab mõlema elu ja kibestumine täidab nii enda kui lähedaste südame.
Miks siis andeksandmine on nii raske? Miks ma siis ei annaks andeks, kui tean, et sellest on kasu nii inimsuhetele kui füüsilisele tervisele?
Tuleb teha vahet andeksandmisel ja sellele järgnevatel tunnetel. Tundeid mõjutavad mitmed asjad nagu väsimus, söök, stress jne. Head tunded ei pruugi tekkida kohe pärast andeksandmist. Andestamine on pigem tee, millele astutakse. See on valik minna edasi, hoolimata kogetud ebaõiglusest. Kui sa ei anna andeks, põhjustad lõppkokkuvõttes kõige rohkem kahju iseendale (ka füüsilist). Sinu kehagi teab selliseid asju.

(Järgneb.)
Jukka Norvanto

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)