Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tahaksin andeks anda 3. osa

/ Autor: / Rubriik: Hingehoid, Järjejutt / Number:  /

andeksand3.
Ebaõiglust kogenud inimene, kes kordab oma mõtetes kogu aeg toimunut, pole ka ise õnnelik, kuigi tal oleks seeläbi trump tagataskus. Kui sellest loobumine tundub liiga suur ohverdus, siis võib ta hakata oma mõtetes kauplema. Kui valesti käitunu tuleb piisavalt alandlikult andeks paluma, siis võin isegi võib-olla anda andeks. Ja kui ta palub avalikult vabandust nii, et kõik saavad tema jultumusest teada, siis äkki võin anda andeks.
Kauplemise probleem tundub olevat üksnes selles, et ei paluta andeks või ei tehta seda õigel viisil. Seetõttu viib kauplemine sageli lõpuks tupikusse. See tee ei vii kuhugi. Muserdab ja tekitab tunde, et keegi ei mõista minu tundeid õigesti. Sellest päästab ainult see, kui tunnistame, et keegi ei tule meile kompensatsiooni pakkuma. Sel juhul maksab andeksand kompensatsioonist loobumise hinna.
See hind tundub sageli liiga kõrge.

Kas andekspalumine aitab?
Meie mõttemaailmas on an­deksandmine ja andekspalumine seotud: üks palub andeks ja teine andestab. Seetõttu on üllatav, et Piiblis räägitakse andekspalumisest palju vähem kui andeksandmisest. Jumal rõhutab Piiblis sageli oma soovi halastada kahetsevale inimesele. See julgustab meid paluma andeks oma vääri tegusid.
Jumala soovist meile andeks anda räägitakse põhjalikult psalmis: «Halastaja ja armuline on Issand, pikameelne ja rikas heldusest. Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha. Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda. Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad. Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üleastumised. Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad.» (Ps 103:8–13)
Kui loeme selliseid piiblikohti, siis need julgustavad meid rääkima Jumalale oma halbadest tegudest ja paluma need andeks. Piiblis ei kasutata aga selles ühenduses andekspalumise terminoloogiat, vaid pigem kõneldakse pattude ja pahade tegude tunnistamisest. Kui inimene tunnistab oma pattu ja kurjust, siis selle tunnistamise juures on juba mõte andekspalumisest ja seetõttu seda soovi eraldi ei esitata.
Kui näiteks noor Jesaja viidi kutsumisnägemuses Issanda trooni ette ja pühade seeravite lähedale, siis ta tajus oma patu suurust. Piibel kõneleb sündmusest nõnda: «Ja ma ütlesin: «Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.» Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: «Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.»» (Js 6:5–7)
Teksti täpselt analüüsides märkame, et Jesaja ei palunud oma patte andeks. Ta üksnes tunnistas Jumala pühaduse ees, milline oli ta ise ja milline oli tema rahvas. Esmalt olid tal meeles verbaal­sed patud. Jesajale, kes oli ohvrialtari ääres tunnistanud oma patu, anti lepitus. Andekspalumise ja andeksandmise asemel kõneldakse patu tunnistamisest ja selle lepitamisest.
Jesaja kogemust meenutab ka see, mida kirjutab Johannes: «Kui me ütleme: «Meil ei ole pattu», siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu ülekohtust. Kui me ütleme: «Meie ei ole patustanud», siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.» (1Jh 1:8–10)
Erinevus Jesaja raamatu kirjakohaga võrreldes seisneb selles, et nendes salmides patutunnistamise tagajärjena kõneldakse pattude andeksandmisest ja ülekohtu puhastamisest. Ka siin loetakse patu tunnistamine andekspalumiseks.
Teema suhtes on huvitav ka Matteuse evangeeliumis olev küsimus: «Siis ütles Peetrus Jeesuse juurde astudes: «Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?» Jeesus ütles talle: «Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend seitse korda.»» (Mt 18:21–22)
Peetruse küsimuses ei kõnelda midagi andekspalumisest, vaid jünger näib analüüsivat, mitu korda ta peab andma andeks inimesele, kes eksib tema suhtes.

(Järgneb.)
Jukka Norvanto