Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Tahaksin andeks anda 2. osa

27.04.2016 | | Rubriik: Hingehoid, Järjejutt

andeksand2.

Kui tegu on toodud valguse kätte, siis see võetakse vastu oma koleduses just sellisena, nagu see on, aga selle süüdimõistev jõud on lõppenud ja jääb seljataha. Nõnda aitab andeksand tajuda, et andestamise päev on uue alguse päev. Seetõttu toob andeksandmine ajaga kaasa ka unustuse.
Andestamine tervendab peale hinge ka ihu. Andeksand on tervistav. Mitmed haigused on põhjustatud inimese sisse kuhjunud vihast ja kibestumisest. Seetõttu on maailma kõige tervendavamad sõnad «ma annan sulle andeks».
Kui anname andeks, siis vabaneme taakadest. Andestamine teeb meie koormaid kergemaks, sest enam pole vaja kanda kaasas päevikut, kuhu on kirjutatud kogetud ülekohus ning enda vead.
Andeksandmine kaitseb ja tervendab nii meid endid kui ka meie lähikonda. Viha ja kibestumine hävitavad meid ja ka inimsuhteid. Seetõttu heebrealastele kirjutatud kirja autor hoiatabki: «Valvake, et keegi ei jääks ilma Jumala armust, et mingi kibe juur üles kasvades ei tooks tüli ning paljud selle läbi ei rüvetuks» (Hb 12:15).
Andestada ei tule mitte seetõttu, et meile on sellest kasu, vaid seepärast, et see on Jumala käsk, nagu tuleb esile meieisapalves: «Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!» (Mt 6:12).

Andeksandmine maksab!
Ei ole põhjust kahelda, et andeksandmine on nii Jumala tahte kohane kui ka meie enda tervisele kasulik. Aga miks see on sageli nii raske? Miks tundub kogetud ebaõigluse seedima jäämine lihtsam kui andeksand?
Andeksandmine on raske, sest sellel on oma hind, mida me pole sugugi alati valmis maksma. Palju maksab siis andestamine?
Kui mõelda Jeesusele, siis tema puhul läks andeksandmise valmistamine maksma tema elu. Ta suri selleks, et meie saaksime patust puhastatutena igavese elu osaduses püha Jumalaga. Oleme kalli hinnaga lunastatud.
Kuigi meie ülesanne pole kanda kogu maailma patukoormat enda peal, ei pääse meiegi tasumisest, andes andeks. Eelnevalt võisime märgata Peetruse tülpimust, kui ta pidas juba seitset andestamiskorda suureks nõudmiseks. Juba selle põhjal saaks otsustada, et andeksandmine nõuab meilt vähemalt kannatlikkust.
Kannatlikkus ja selle harjutamisele kuluv aeg pole ainsad asjad, mida meilt nõutakse. Veelgi raskem on see, et andestades tuleb meil loobuda oma õigusest enesehaletsusele. Kui solvununa sulgume iseendasse, saame teatud lohutust sellest, et meenutame üha uuesti ja uuesti läbielatud ülekohut ja mõtleme välja üha hirmsamaid karistusi neile, kes on meiega valesti käitunud. Kui otsustame anda andeks meie vastu eksinutele, siis võtame endalt õiguse haletseda ennast. Selline hind võib tunduda liiga kõrge. Me pole selleks alati valmis.
Enesehaletsuses tiirlemine võib tunduda mõnda aega isegi meeldiv, kuid mingil etapil muutub see frustreerivaks. Siis tasub mõelda sellele, et äkki oleks mõistlik siiski maksta enesehaletsusest loobumise tasu selleks, et saaks eluga edasi minna.
Enesehaletsusest loobumine on üks näide andeksandmise hinnast. Teine ja võib-olla veelgi kõrgem hind, mida andeksandja peab maksma, on see, et ta ei või enam seda asja kasutada löögirelvana, näiteks tulevikus tekkivates tülides.
Nii peres kui töökeskkonnas võib aastate jooksul juhtuda mitmeid negatiivseid asju, mis jäävad roiskuma ja tuju rikkuma. Nendele mõtlemine võib viia enesehaletsusse, aga need asjad võivad olla ka relvadeks, mida kasutatakse järgmiste konfliktide korral.
Kui tekib järgmine tüli, siis see, kellele on tehtud ülekohut, võib olla kaotaja, kui ta ei saa tagataskust haarata kaarti, millel on kirjas seni kogetud ülekohus. Ja mida suurem on ülekohus, seda suurema tõenäosusega võidab ta tulevastes mõõduvõtmistes. Kui ta annaks andeks oma abikaasale, õele, töökaaslasele või mõnele teisele teda sügavalt solvanud inimesele, ei oleks tal enam õigust tuletada meelde seni kogetud ülekohut. Ta peaks loobuma oma trumbist.
Paljudele tundub sellisest trumbist loobumine liiga kalli hinnana. Seetõttu on lihtsam lasta kättemaksuspiraalil edasi kesta.

(Järgneb.)
Jukka Norvanto

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)