Tagasivaates seada tuleviku tähist

Reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamine on tempokalt alanud. Äsja pidasime reformatsiooniaasta avajumalateenistuse Oleviste kirikus. Oikumeeniliste külaliste osavõtt ja palved, Eesti riigi ja Tallinna linna esindajate sisukad sõnavõtud ning televisiooniülekanne mõjusid pidulikult ja evangeeliumi sõnum kostis kirikumüüride vahelt kaugele väljapoole.
Peapiiskopi üleskutse istutada õunapuid on leidnud rohket vastukaja nii kogudustelt kui aiapidajatelt. Asjatundliku teksti- ja pildimaterjaliga on kokku pandud näitus reformatsiooni tähendusest, mida tallinlased võisid näha linnavalitsuse akendel ja edaspidi näevad ka need, kes tellivad näituse stende. Põhjalikult läbimõeldud, sisutihe ning teoloogiliselt sügav oli äsja rahvusraamatukogus peetud osavõtjaterohke kongress.
Kui 16. sajandi kristliku usu uuendusliikumise põhimõtted võivad jääda mõnele kaugeks, siis UI käekäik peaks minema korda meie kiriku tulevikku silmas pidades väga paljudele ristiinimestele. Oleneb ju teoloogilisest ettevalmistusest vaimulike ja kirikuteenijate võime ning oskus evangeeliumi sõnumit edastada nüüdisaja kirevas religioosses ning maailmavaatelises ühiskonnas. Kutsumust, pühendumust, ustavust ja teisi inimlikke omadusi on vaja selleks, et süveneda teoloogia tundmise peensustesse. Inimese võimed ja aeg on piiratud, seetõttu peaksime hoolega valima, millega suudame tegelda ning millest tõuseb tulu. Arvamuste paljususes on arukas fokuseerida oma tähelepanu tõeliselt heale aluskihile, tüvitekstidele, nagu kongressil väljendas väga nauditavas ettekandes Marju Lepajõe, millega teenis kuulajate kiitva vastukaja.
Pea kõigis sõnavõttudes väljendati seisukohti, et hariduse väärtustamine, kirjakeele areng, koraali kaudu laulukultuuri edendamine, rahvuse ja vaba rahvakiriku mõtte algatus ning palju muud tänasele eestlasele enesestmõistetavat on lähtunud luteri kirikust. Ajateljel liikumine ei peatu. Kiriku ja teoloogia osa selles arengus ei tohi jääda märkamatuks.
Tartu ülikooli usuteaduskond ja sõjajärgsel keerulisel perioodil loodud EELK Usuteaduse Instituut on panustanud eesti vaimsesse kultuuri hindamatu pärandi. Õppejõud, kes pidid teatepulga üle võtma Tartu ülikooli professoritelt ja usuteaduse instituudis tegutsema kasinates tingimustes ning valele ehitatud riigikorralduses, suutsid oma teadmisi ja kogemusi siiski edukalt edasi anda. Tõsi, selleks pidi olema kaval nagu madu, kreeklasele kreeklane ja juudile juut. See tähendas õige süsteemi loomist, kasinate vahendite optimaalset kasutamist ja sobiva meetodi rakendamist. Võime vaid aimata, millistes keerulistes tingimustes pidid õppejõud ja kirikuvalitsus tegutsema.
Tänane olukord on sootuks teine. Mõistame, et muutuvas Eestis ja Euroopas on kristlastele esitatud uued väljakutsed. Kuhu edasi? Kuidas edasi? Kirikud soovivad liikuda oikumeenilise nähtava ühtsuse poole. Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud sotsioloogilise küsitluse andmetel on küllalt neid vaimsete huvidega inimesi, kes kogudusse kuulumata suhtuvad positiivselt kristlikku pärandisse ja kiriku tegevusse. Neil ei ole väga selgeid arvamusi traditsiooniliste kristlike õpetusküsimuste kohta, kuid neil on huvi vaimsete, esoteeriliste ilmingute ja universumi saladuste vastu. Usu ja armastuse vastu. Luteri kirikut iseloomustab süstemaatiline ja ratsionaalsele loogikale rajatud elukäsitlus.
Kindlasti tuleb märgata aga neidki, kellele ei ole jumalateenistus või kirikukorraldus mõistetav. Peame oskama neid kõnetada nendele arusaadavate mõistetega. Reformatsiooni üheks põhiprintsiibiks oli emakeelse Piibli saamine. Täna tähendab semper reformanda kristliku sõnumi kuulutamist kaasaja keeles. Ja võimalusi on siin palju.
Lähitulevikus peaks trükist ilmuma kirikute nõukogu koostatud artiklikogumik «Kuhu lähed, Maarjamaa?». Lugeja leiab kindlasti sealt paljude autorite huvitavaid käsitlusi sellel teemal. Soovitan rõõmsat lugemist ja usku homsesse.
Head reformatsiooniaasta jätku ja viljakat tulevikku usuteaduse instituudile.

 

 

 

 

Einar Soone,
piiskop