Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Tagasi vaadates kirikusuvele Ruhnus

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Vaid hetke teekond kestab… Ilus suvi, millesse armuline Looja jagas nii vihma kui ka päikesepalavust, läks kiirelt ka väiksel Ruhnu saarel.

Urmas Vulp ja noored viiuldajad Kaia Nebieridze (vasakult), Daana Ots ning Ingmar Simson-Valtin koos õpetaja Harri Reinuga.

Urmas Vulp ja noored viiuldajad Kaia Nebieridze (vasakult), Daana Ots ning Ingmar Simson-Valtin koos õpetaja Harri Reinuga.

Taas olid saare kaks kena kõrvuti seisvat kirikut magnetiks turistidele. Rõõmustav, et rohkesti rännurahvast leidis tee hommikupalvustele, mida Ruhnu koguduse õpetaja praost emeeritus Harri Rein uues kirikus aasta ringi igal argihommikul peab. Millises Eestimaa külas veel algab iga tööpäeva hommik kirikukella helinaga ja altaris loetud eestpalvega kodukoha inimeste eest!

Pühendunud hingekarjane

Palvusega argihommikuid on Ruhnus olnud nüüd juba üheteistkümne aasta jagu järjest – sestpeale, kui õnnistuseks väikesele saarele saatis Jumal Ruhnu pensionipõlve pidama tõsiselt pühendunud hingekarjase.

Paljusid Ruhnu külalisi köidab laupäevane õhtupalvus puukirikus. Suviti on väike jumalakoda inimestest tulvil justkui ammustel aegadel. Koraalidel ja palvel – laulupalve kõlab tihti õpetaja enese seatud regivärssides – on siin eriti rahulik arhailine tonaalsus.

Kipub ununema, et Ruhnu puukiriku jumalakojaks taaspühitsemisest pole möödas kaheksat aastatki. Õpetaja Harri Reinu tulles Ruhnu kogudust teenima seisis haruldane hoone vihmavett läbilaskva katusega, seest laokil, tühjad aknaavad laudadega kinni löödud. Jumala abiga läks õpetajal korda kirik Jumala teenimise paigana ja ühtlasi Ruhnu saare hinnalisima vaatamisväärsusena uuesti ellu äratada.

22. juulil toimus ruhnurootslaste järeltulijate osavõtul Ruhnu uue kiriku (arhitekt Otto Hoffmann Riiast) 95. aastapäeva jumalateenistus. Külalisena jutlustas ja jagas armulauda Gotlandi praost Erland Björklund Rootsist.

25. juulil said selles kirikus leeriõnnistuse noored ruhnlased Allar ja Heli Laurits ning Elsa Mägi – juurdekasv väikesele kogudusele on märkimisväärne.

Suust ja südamest

Suvesse mahtus ka kirikumuusikat. Esimene tänavune «Õhtutund Jumalaga muusikas», suurepärase akustikaga Ruhnu uues kirikus, oli Marko Pruuli juhatatud meeskoori Runo ja organist Elke Undi päralt lõikuskuu kolmandal päeval. Lauldi ja mängiti Juhan Aaviku, Peep Sarapiku, Maimu Miido, Ülo Vinteri loomingut.

Hingeminev oli koraaliviis «Ma laulan suust ja südamest» meeskoori ja väikese solisti Saimi Kortelaise (laul, kannel) koosesituses. Aitäh Jaan Urvetile, kes aitas meeskoori saabumist korraldada ja võis kirikus ka ise rõõmustada enam kui poolestsajast kuulajast.

9. augusti muusikalise õhtutunni kirikus, taas hulga kuulajate rõõmuks, sisustas vanema ja tänapäevase vaimuliku muusikaga Jõgeva koguduse koor Anu Piiskoppeli soleerimisel ja juhatusel.

Üheksa aasta eest mängis Ruhnu kirikus koos teiste muusikutega esmakordselt viiuldaja Urmas Vulp, kellest sai sestpeale Ruhnu saare kiindunud sõber. Tänu maestro Vulbile oli kirikumuusikasuve lõpuakordiks tänavugi klassikaline keelpillimuusika.

Hoiab puhtana

Seitse suve on muusik oma üliõpilastele korraldanud Ruhnus suvekursust, mis kulmineerub uues või vanas kirikus musitseerimisega. Seekord mängisid noored viiuldajad Ingmar Simson-Valtin, Daana Ots ja Kaia Nebieridze koos oma õpetajaga Ruhnu uues kirikus. Kõlasid Bach, Vivaldi, Telemann, oodatud lõpupalana Tomaso Albinoni imekaunis Adagio (orelil Urmas Vulp).

Kristuse kohalolu väärindab muusikalise elamuse, teisiti pole see jumalakojas mõeldav. Seepärast on Ruhnu kirikumuusikaõhtud alati liturgilise raamistusega, mitte kontserdid, vaid kaunis osa koguduse jumalateenistuslikust elust.

Õpetaja Harri Rein liturgina arvestab alati paindlikult muusikakava eripära ja kestusega. Kui siiski mõni Ruhnu tulnud artist kirikut üksnes kui avarat hea kõlaga kontserdipaika on himustanud, Kristust oma kuulajaskonda soovimata, hoiab Jumal ise oma püha koja sellisest muusikategemisest puhtana.

Suvesagina lõppedes hakkab elu meretagusel vaevu 60 elanikuga (viiendik neist lapsed) väikesaarel taas vaikselt kulgema. Ka kirikuisse satub suurelt maalt tulijaid sügisel-talvel harva. Küünlavalguse – Ruhnu kirikulühtreis ei põle elektrituled – õige lummus jääb kirikuid imetlenud suvekülalistel seetõttu kogemata.

Praost Erland Björklund alustas oma jutlust uue kiriku aastapäevajumalateenistusel tõdemusega, et aastast aastasse on võidud siin hoolitsetud, helevalges kirikus näha taevast. Tänu Jumalale, et nii rõõmustavalt palju oli sel suvel kohtumisi inimestega, kes taeva ligiolu väikese Ruhnu saare mõlemas kirikus ära tundsid.

Sirje Simson