Esileht » Arvamused » Kolumn »

Taevaste ja maiste asjade seotusest

11.11.2015 | | Rubriik: Kolumn

Kristjan Luhamets

Keeleteadlase ja akadeemiku Ferdinand Johann Wiedemanni (1805–1887) elulooraamat «Mälestusi minu elust» algab tema esivanema Johann Gott­fried Cargeri nappide ülestähendustega, mis puudutavad põhiliselt tema laste ja lähedaste inimeste sündisid, abielusid ja surmasid. Toon kirjapandust mõned väljavõtted:
Laupäeval, 3. juulil 1781 kell 11 päeval kutsus armuline Taevaisa meie väikese poja Paul Fromholdi kolme aasta, kümne kuu ja kuue päeva vanuselt enda juurde taevariiki, hoidnud teda aga eelnevalt kaheteistkümne nädala jooksul raske haiguse küüsis ja kaheteistkümne tunni vältel reede õhtul kella üheteistkümnest laupäeva ennelõunal kella üheteistkümneni kibedaimas surmaheitluses, millega kaasnesid ajurabandus ja langetõbi. /../ Ränga surmaheitluse põhjus selgub meile igavikus. /../
Anno 1781, 13. septembril kell 12 ööl vastu teisipäeva kutsus armuline Jumal oma tarkuses meie noorima tütre Hedwig Louisa Heinriette kümnenädalase haiguse ja põetamise järel vaikse surma läbi siit ajalikust hingelisse igavikku, pärast seda kui ta oli ühe aasta, kümme kuud ja kümme päeva siin hädaorus veetnud ning tervetel päevadel oma taibukusega meile paljugi meeldivaid hetki pakkunud. Issand, kes Sa talle nüüd igavest hingamist ja rõõmu annad, luba meil teda õndsate seas näha saada.
Lugedes nimetatud raamatust mitmeid eelnevatele väga sarnaseid ülestähendusi, kus asjalikud arstlikud diagnoosid vaheldusid usulise kindluse ja lootusega igavikuks, ei tekitanud kirjeldatud surmade rohkus ometigi masendust. Eelkõige hajutas surma karmust asjaolu, et haiguste ja õnnetuste keskel oli kirjutajal alati meeles igavikulisus ja jumalik mõõde ning kindel lootus tulevikus lahkunutega kohtuda.
Paraku pakub elu ka teistsuguseid näiteid. Eelmise nädala Eesti Ekspressis ilmus artikkel «Kes oli Lasnamäe muumia», mis rääkis kümme aastat oma korteris surnuna lebanud mehest. Kellelegi polnud tema kadumine nii oluline, et ta oleks mehe leidmise nimel otsustavalt tegutsenud, lasknud korteriukse maha murda vms.
Artikli autorid olid üles otsinud inimesi, kes Ivot (nii oli mehe nimi) kunagi tundsid. Nende inimeste kommentaaride ja mälestuste abil on antud pilt Ivo elust ja argipäevast, mis oli nooruses puhuti lootusrikas, kuid kus järk-järgult kuhtusid kõik pürgimused millegi kõrgema poole. Lõpuks jäid vaid alkohol, seaduserikkumised ja lootusetus.
Renessansi kunsti suurmeistri Raffaeli (1483–1520) kuulsa fresko «Ateena kool» keskel on kujutatud kõrvuti kahte antiikfilosoofia suurkuju: Platonit (427–347 eKr) ja Aristotelest (384–322 eKr). Platoni näpp on suunatud ülespoole, justkui vihjates tema filosoofia aluseks olevale ideede maailmale, kuhu ka inimene olemuslikult kuulub.
Aristotelese peopesa seevastu on suunatud alla maa poole, justkui kutsuks oma õpetajat mõtlema ideede seotusele maisega. Mõlemal filosoofia suurkujul on olnud silmapaistev mõju kristliku mõtte kujundamisele: näiteks Aurelius Augustinus (354–430) oli mõjutatud Platonist, Aquino Thomas (1225–1274) Aristotelesest.
Tehes sügava kummarduse Platonile ja temast inspiratsiooni saanud teoloogidele, on mulle ikka imponeerinud Aristotelese keha ja vaimu ühendav vaateviis. See võimaldab näha jumalikkust ka kõige lootusetumate juhtumite ja umbejooksnud elusaatuste puhul. Veelgi enam, minu jaoks laieneb selline materiaalses maailmas veel avaldumata potentsiaale või kõrgemaid ideid otsiv maailmavaade ka inimestest väljapoole.
Näiteks käib praegu vaidlus erakoolide rahastamise põhimõtete üle. Minu jaoks on ülioluline, et vaidluses materiaal­sete ressursside jaotuse üle räägitaks paralleelselt kogu aeg ka haridusega seotud teemadest ja ideedest üldisemalt: mille poole peaks pürgima erakool, mille poole munitsipaalkool; kus saaks üks koolitüüp teist täiendada ja piirkonnale teatud lisaväärtust tekitada; kuidas toetaks vastav kool kogu piirkonna haridust üldisemalt jne. Näen siin palju võimalusi kokkulepeteks ning kompromissideks, mis aga sageli hajuvad, kui jutt jääb üksnes rahaga seotud teemadele.

Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)